Postituse lugemise ajaks on rangelt soovituslik album juba taustale mängima panna 😀

Ma arvan, et maailmas pole palju artiste, kes on Justin Bieberile golfikepiga vastu nägu lajatanud. Ma arvan, et neid on täpselt üks. Selleks meheks on Ed Sheeran, kellel ilmus hiljuti uus plaat nimega “÷”.

Albumi nimi võib tunduda kummaline, kuid taustainfoks nii palju, et Edi viimaste plaatide nimed olid “+” ja “x”, nii et selles kontekstis tundub praegune plaadinimi täiesti normaalne. “÷” ja “+” nimede kohta pole Ed minu teada kommentaari andnud, kuid “x” sai tema sõnul selle nime seetõttu, et see album oli tema jaoks märgiks, et ta teeb kõike, mida varem teinud on, kordades suuremalt.

Lugesin hiljutist intervjuud, mille Ed andis Ühendkuningriigi päevalehele The Guardian ning panin tähele olulist tendentsi Edi juures, mis ka läbi laulude kohati läbi kumab – Ed Sheeran ei taha tegelikult üldse maailma müüduim popstaar olla. Minu arust on ideaalne näide selle kohta üks tema uutest singlitest “Castle on the Hill”, kuid selle juurde tuleme veel tagasi.

Näiteks on Ed öelnud, et ostis endale kohustusest sportauto, kuid ei sõida sellega peaaegu kunagi. Ehitas endale aeda baari, sest kõik ütlesid, et see tundub üks sellistest asjadest, mida keegi rikas teeks. Lisaks mainis ta, et vahel kui ta sõpradega väljas käib, siis lahkuvad nad koos baarist, kuid sõbrad lähevad pärast ilma temata baari tagasi, ent paluvad arve siiski Edile saata. Ta ise ütles kõige selle kohta kokkuvõtlikult, et vanad sõbrad näevad teda ainult nagu rahakotti ning see ei meeldi talle ning ta igatseb vanu aegu, kus inimesed käisid temaga väljas tema pärast. Tundub nagu mees, kes ei tahaks üldse maailma kuumim staar olla, eks?

Albumist endast

Nagu ikka selliste suurte albumite puhul, avaldati enne albumi väljaandmist kaks  eraldiseisvat singlit. Üheks neist on praeguseks sisuliselt igas raadios mängiv klubi bängeri toormaterjal, täielik earworm, hetkel Sky Plusi top 20 3. lugu “Shape of You” (millel minu arvates on potentsiaali jõuda esimesele kohale ning ilmselt seda ka teeb). Lugu on huvitav selle poolest, et selle avaldamise päeval oli Snapchatis filter, kus oli võimalik osa sellest laulust kuulda. See näitab, et Ed (või ta plaadifirma) teab väga hästi, kes on ta sihtrühm – noored tüdrukud ja naised. Lugu on loomulikult juba ka ohtralt remiksitud, kuid tuntuimad on ilmselt Major Lazeri ja Stormzy remixid, mis on ka eraldiseisvalt juba ka suure edu saavutanud.

 

Loomulikult ei saa Ed lahti öelda ka oma tõelisest leivast, millega ta praeguse edu saavutanud on. Selleks on klassikalised armastuslaulud a’la “Thinking Out Loud”. Sellelt albumilt tulevad mulle tüüplauludena pähe “Dive” ja “Perfect”, mis sobivad täpselt sellesse kategooriasse, kuid selliseid laule on albumil veel. Ed ise on tegelikult öelnud, et ta naudib enim hiphopi ja räpi lugude tegemist. Ka selliste sugemetega laule on albumil olemas, näiteks “Eraser”.

Kas keegi mäletab sellist fenomeni nagu “The Corrs”? Ed Sheeran igatahes mäletab. Ta ütles, et pärast Corrsi lahkumist muusikamaastikult on jäänud märkimisväärne segment turuosast katmata ning selleks on iiri sugemetega poppmuusika. Seda üritab Ed oma uuel albumil ka täita, looga “Galway Girl”. Seejuures läks Ed selle loo pärast tülli nii produtsentide kui ka plaadifirmaga, kes ei tahtnud sellisest kummalisest iiri pop-folgi laulust oma ühe parima artisti albumil loomulikult midagi kuulda. Kui aga selline staar järjepidevalt peale käib, pole midagi teha – laul sai edukalt albumile.

Kogu albumi essents minu arvates on aga lisaks “Shape of You”-le välja antud teine singel, “Castle on the Hill”. See ongi lugu, mis räägib soovist minna tagasi lapsepõlve, minevikku. Räägib aegadest, mida ei saa tagasi. Täpsemini, mida tahaks tagasi, aga tead, et ei saa kunagi tagasi. Kujutades seda ühte relikti, mis meil kõigil on, millega lapsepõlv seondub. Inglismaal seondub ilmselt igale külalapsele oma kodukohaga kodukoha nõlval olev loss või kindlus, Castle on the hill, kuid eks meil kõigil ole oma selline koht, mis lapsepõlvega seondub. Veel on teemaks kodu ning kõigi meie sõprade, tuttavate ning pere mõju meie elule ja enesetunnetusele. Minu arvates albumi parim, emotsionaalseim ja siiraim lugu.

Lõpetuseks

Ma arvan, et järgmine Edi album on see, mis defineerib teda kui artisti uuesti. On selgelt näha, et praegu on ta kahe Edi vahel – üks Ed, kes teeb seda, mida plaadifirma ütleb ning teenib raha ning on maailma üks kuulsamaid artiste või siis Ed, kes teeb seda, mida ta ise tahab teha ning astub suure sammu tagasi selles suunas, kes ta varasemalt oli, lihtsalt üks bloke Suffolkist, kes teeb pagana head ja hingestatud muusikat. Dilemmast annab märku ka see, et varasemalt mainitud Guardiani intervjuus küsis Ed “Do I sound like a c*nt?”. Ma vastaks: “Not yet, but the next few years to come will tell.”