Kuidagi on nii jäänud, et mina olen siin blogis see, kes teeb albumiarvustusi. See kord ei ole ses suhtes erand. Tänane album ja artist on aga erilised selle poolest, et tegemist on mu enda lemmikartistiga. Jutt käib umbes nädal aega tagasi uue albumiga “More Life” maha saanud räppmuusika praegusest vaieldamatust kuningast Drake’ist.

Drake on minuga olnud kaua. Täiesti esimene kokkupuude Drake’iga oli mul juba kunagi väga ammu. Ma ei oska küll konkreetset aastat öelda, kuid ma kaldun arvama, et see võis olla umbes 2005 või 2006, kui ühes Eesti telekanalitest näidati “Degrassit”, kus ka Drake’il ratastoolipoisina osa oli. Ma usun, et esimene kord, kui ma aga Drake’i muusikat kuulsin, oli aastal 2007 või 2008. Albumit Drake’il siis veel väljas polnudki, ainult mixtaped. Esimene, mida ma kuulsin oli “Comeback Season“. Ilmselt pole enamik praeguseid Drake’i fänne sellisest mixtapest kunagi kuulnudki, kuid igatahes mina alustasin enda Drake’i teekonda sealt. Pärast seda olen ma kuulnud/kuulanud iga albumit, julgen isegi öelda, et iga lugu, mille Drake on välja andnud. Ühesõnaga olen ma läbi ja lõhki fanboy.

See kõlab küll nagu mingi kummaline psühho-relationship, kuid Drake on sealtmaalt olnud minuga igal eluperioodil. Näiteks 2014. aastal, kui sain enda esimese auto, milleks oli ema vana 2002. aasta punane Škoda Fabia (cringe), oli esimene laul mida seal kuulasin Drake’i “Worst Behaviour”. Selliseid seoseid eluetappide ja Drake’i laulude kohta on mul kümneid. Me oleme arenenud koos, isegi kuidagi sarnase sammuga. Minu enda maailm on viimase kümne aasta jooksul pea iga kahe aasta tagant kuidagi radikaalselt pea peale pööratud olnud, samamoodi on ka Drake’i stiiliga – võrreldes näiteks “So Far Gone” aegset Drake’i praeguse “More Life” kommerts-Drake’iga, on erinevused suured. Iga paari aasta tagant Drake’i albumeid võrreldes, võib tunduda, nagu oleks tegemist kahe erineva artistiga. Kuid see ei tähenda, et asjad halvemaks oleks läinud.

Albumist

Õigus, arvustus peaks ikkagi esmajärgus olema albumist, mitte niivõrd minu suhestumisest Drake’iga. Ütlen kohe, et album on hea. Rütmikam, vähem dark, ideaalne kevade ning selle suve soundtrack. Läbi muusika kumab väga tugev kariibi-feel, seda nii rütmides kui ka Drake’i enda sõnavaras, näiteks “riddim“, “blem” ja nii edasi.

Arvamust, et album tõesti on hea, toetab ka asjaolu, et Drake suutis purustada Ed Sheerani tehtud paari nädala taguse rekordi selles, mis puudutab albumi esimese päeva streamimisi päevas.

Kogu nali seisneb selles, et formaalselt pole tegemist isegi albumiga, vaid “vahealbumiga”, albumi täisnimeks on tegelikult – “More Life: A Playlist By October Firm“. Midagi sarnast oli ka 2015. aastal Future’iga kahepeale tehtud “What A Time To Be Alive“, mille pikkuseks oli vaid 40 minutit. Drake saab aru, et pildil püsimiseks on vaja muusikat üllitada tihemini. Lihtsalt iga kahe aasta tagant albumi välja andmisest ei piisa, seega annab ta vahepeal välja selliseid mixtape’i sarnaseid asju, mis tegelikult pole kvaliteedilt palju halvemad, kui Drake’i albumid ning teevad siiski enamikule teiste räppartistide albumitele ka kuulamis-ja müüginumbrite poolest tuule alla.

See album on stiililiselt aga väga sarnane Drake’i viimase albumiga “Views“. Seda just peamiselt selle tõttu, et albumilt võib leida väga erinevat materjali. Vaadates Drake’i esimesi albumeid, oli albumi läbivaks teemaks mingi sarnasus. Näiteks 2011. aasta “Take Care” oli suures osas südamevalu-album, “Nothing Was The Same” pigem kõvatamise album. Viimastel albumitel aga pole vahet, kas oled südamevalus, peomeeleolus või tahad end tunda kui kõige kõvem mees maamunal, sobiva laulu leiad selle jaoks ikkagi.

See mitmekülgsus mulle Drake’i juures aga meeldibki. Ühe albumi jooksul on võimalik tunda mitut väga erinevat emotsiooni ning see on huvitav. See album ei ole selle poolest erand.

Veel on huvitavad räpparid, keda Drake sellel albumil kaasanud on. Kaasatud on palju skrrrrrt-räppareid, kes paljudele ei meeldi (Quavo, Young Thug), kuid vähemalt pole seekord ühelgi laulul Future’it. kelle kaasamine on juba selle poolest mõttetu tegevus, et ega keegi tema sõnadest tegelikult aru ei saa (kui ta isegi). Mulle aga meeldib, et on kaasatud UK Grime stseeni räppareid – Skepta, Giggs, kes annavad mu arust albumile palju juurde.

Kokkuvõtteks – tegemist on väga hea vahealbumiga, mida mõnus sellel kevadel ja suvel blastida, et lähiajal välja tulevat “suurt” albumit oodata.