“Katakuride perekonnaõnn” (2001)

Filmi lõppedes oli mul üks mõte: Kui inimestel pole aega, et ilmuda kohale oma sõprade või sugulaste sünnipäevadele; kui inimestel pole aega, et ise süüa teha; kui inimestel pole enam aega, et lastega mängida õhtuti; kui inimestel pole enam lihtsalt enda meelelahutusteks aega: siis see film on kõikidele ajapuuduses kannatavatele inimestele!

Filmi peategelasteks on perekond, kes kolib ühte kaugesse külla, et alustada enda äriga. Filmi alguses mainib perekonna kõige noorem liige, et perekond on üks suur kogukond, ent ometigi on nad kõik indiviidid. Neil oli ilusti ära remonditud hotell, õues oli ilusti valgeks värvitud kiik, koer – kuid ööbima ei tulnud keegi. Ja siis (nagu igas õudusfilmis) tuleb see saatuslik öö, kus nad näevad ühe kanali pealt, kuidas reporter otse-eetris sureb! Pärast seda ööd hakkab nende juurde külalisi vaikselt tulema, kuid üks probleem oli- nimelt kõik külastajad surid.  Siit hakkab pihta perekondlik otsustusvõime! Esimese surmaga, mis nende arvates oli enesetapp, suutis enamus perekonnast (välja arvatud väike laps ja tema ema) jõuda kohe ühele meelele: me matame ta oma tagaaeda. Järgnevalt surevad veel kaks inimest ning nende surma avastab lapse ema, kes tahab küll kutsuda politseid, kuid lõpuks valib oma perekonna poole, et politsei teeb asja hullemaks.   Kohe on tunda, et perekond hoiab kokku, isegi kui oled solvunud(onu), ei keera sa selga enda perekonnale. Te lähete ühiselt vastu looduskatastroofidele, surmadele, armumistele ja südamemurdumistele ning usute, et inimesed saavad muutuda.  Kas perekonnas saab olla mina ise 100%?

La felicidad de los Katakuri 001

Sissejuhatuses mainisin, et seda filmi peaksid vaatama kõik need inimesed, kellel pole aega. Miks? Sest just selles filmis on kõik žanrid, mis võivad olla, ühes kinoteoses. “Katakuride perekonnaõnn” on sellises žanris nagu õudus-komöödia, selle žanri hulka kuuluvad ka teised filmid nagu näiteks “Soojad kehad”, “Kummitustemaja”, “Sahara”. Kuid need “teised filmid” ei ole piisavad, sest “Katakuride perekonnaõnn” on selline, kus sa näed õudust nii animatsioonis kui ka nukufilmis.

Nukufilm–  Nukufilm tuleb esile looduskatastroofidega ja eluohtlikke kohtadega näitlejatele. Lihstalt mainin, et nende nukud on sarnaste näojoontega, mida leiab animefilmides- neil on suured-suured silmad.

Muusikal– “High School Musicali” looja sai kindlasti inspiratsiooni just sellest filmist. Alguses tulevad muusikali osad sisse kui seletatakse lahti perekonna indiviidide erinevused. Miks onu ühines perekonna äriga?  Miks ema ja isa abiellusid? Kuidas väikese tüdruku ema armus?

Õudukas– Hallo?!?! See story ise. Perekond alustas oma äriga, kuid iga külastaja saab surma. Sul on uus äri, uus maja, suurt külastatavust pole- järelikult üks laip ei tee mitte midagi head uuele ärile. Seal oli stseen, kus sisenes halva ilmaga perekond, kus laps oli juba vihma ja tuule pärast köhima hakanud. Iseenesest sa tead, et nad ei tohiks neid vastu võtta, kuid kuidas sa jätad köhiva lapse ukse taha?

Komöödia– Lõbusa sisuga draamateos. Kui üks meesterahvas räägib kokku suure mulli ja naine usub teda, kuid see mull on nii sürr, siis see peab olema naljakas ja kohe kindlasti see peab olema armastus. Meesterahvas rääkis, kuidas ta on kuninganna Elizabeth II kõige väiksema õe poeg ning kuidas kuningannale ei meeldinud, et noormees joonistab ning ta pidi sellepärast lõpetama oma hobiga. Või teiseks kui Katakuride kõige 4aastane tüdruk küsis seinal ilutseva põdrapea trofee kohta, et kas põdrake on surnud. Vastuseks sai tüdruk oma vaarisalt kiire ülevaate, mis selle põdraga tehti: tulistati maha, keha lõigati kaela küljest minema ning keha söödi ära ja pea nüüd ilutseb seina peal.  Ja neile, kes armastavad (või neile kes ei tea) Jaapani tänapäevast huumorit (mainin, et on ka toiduhuumorit), siis leidub ka seda.

katakuri

Ja nüüd mu lemmikžanr: “Midsomeri mõrvad” (ise paigutasin saate žanriks)- Kohati tundub nagu kuulsa krimiseriaali režissöör oleks palunud operaatorilt mõned nipid laenuks võtta. Võimalik, et tegelikult see kaameratöö ei olegi nii sarnane Midsomeri maakonna jäädvustustele, vaid annab kaasa hoopis see filmimuusika, sest mõlemas on helilooja poolt kirjutatud muusika, mis muideks läheb fortesse kui tuleb ette (trummipõrin..) pealkiri.

Kui soovid vaadata kompotti, siis palun, see film on just sulle!

Režissöör: Takashi Miike
Osades: Kenji Sawada, Keiko Matsuzaka, Shinji Takeda, Naomi Nishida, Kiyoshiro Imawano, Tetsurō Tamba jt jt