Millegipärast on nii juhtunud, et kui olen viimase poole aasta jooksul kinos käinud, siis see on selleks, et näha a) mingit imelikku õudusfilmi või b) näha superkangelaste filme. “Kaunitar ja koletis” pole kummaski kategoorias, aga vaatama ma teda läksin.

Ma olen täielik Disney laps, läbi ja lõhki. Kasvasin üles soomekeelsete Aristokassidega ja Lõvikuningaga peale nuttes. Ma kogusin kummist dalmaatsiakoeri ja vaatasin Hannah Montanat vanuseni, mis on juba veidi piinlik. Üle-eelmisel talvel käisin Disney On Ice vaatamas ja Lõvikuninga muusikat kuuldes mul tuli pisar silma. Sorry not sorry.

Millegipärast aga oli mul meelest läinud, kui palju ma tegelikult väiksena “Kaunitari ja koletist” vaatasin. Aga juba filmi alguses tundsin ma sellist äratundmisrõõmu, et ma olin jälle sisse tõmmatud ja ei suutnud silmi pöörata.

Üldine arvamus on, et Disney maailm on selline ilustatud ja naiivne maailm, mis ongi vati sees ja näitab maailma läbi mingite roosade prillide, et kole nõid on halb ja ilus printsess on alati hea. Ja isegi, kui nad üritavad seda veidikene ümber teha, siis lõpptulemus on ikka see sama ja vana magustoit uue kastmega. Ma võin sellega isegi nõustuda, aga ausalt öeldes – mind eriti ei huvita.

Kui Disney teeb midagi ilusat, siis see on suurejooneliselt ilus. Need lossid, need kleidid, need muusikalised numbrid on juba vaatamisväärsus omaette ning kuigi see oli “Tale as old as time” (hehehehehe), oli see ikkagi põnev ja ilus ja minu meelest igati väärt minu raha. (PS. Ma olen ka andunud Scape saali fänn Coca Cola Plazas, kus maksab filmi vaatamine suts rohkem. On ikka vahe sees küll, just heli poolest. Soovitan!)

Uuendused loole, nagu näiteks, et prints oli intelligentne ja palju lugenud, laiendused eelloole ja mõned väiksemad muudatused (mulle alati meeldib filmi Triviat lugeda imdb-s) olid minu meelest kõik väga armsad touchid. Ja väike geimoment oli ka väga okei filmi lõpus! 😉

Kui sinus on vähegi Disney last või sulle lihtsalt meeldivad ilusad asjad, siis see film on sulle ja pettuma ka ei pea! Ja mina vaatan lähiajal animeeritud versiooni aastast 1991 ka läbi, sest…peab.