Käisin hiljuti kino Artises. Olin seal varem paar korda käinud, aga iga kord üllatun kui mõnusalt väike ja hubane saab kino olla, samal ajal kui saalidesse mahub korralik arv inimesi.

Well, kust alustada? Räägin siis südamest…

Ma olen koerainimene. Või noh, koerainimeseks oli mind kasvatatud. Ma pidasin ennast koerainimeseks. Nüüd ma leian, et selline pidev sildistamine ja lahterdamine on ülehinnatud, aga khkhkhm mu loomuses on endiselt seda teha. Niisiis, ma olen sildistanud end loomainimeseks. Aplaus.

Ma kasvasin üles koos koeraga. Ta oli mu brother. Me kasvasime koos suureks ja ühel päeval tuli tema aeg minna edasi. Mina jäin siia maailma ilma loomata/loomadeta kuniks 2016. aasta oktoobrini. Istusin koolis arvutiklassis ja järsku sõbranna saadab mulle pildi “Näe, äkki tema?”  Ma olin olnud ja olen siiamaani väga picky person, aga temas oli midagi teistsugust. Tal oli inimese nägu. Heheh. Otsustatud. Kass võetud. Enne kassi ma ei mõistnud kasse, või noh, mitte sellisel tasemel, nagu ma hiljem hakkasin mõistma. Varem oli alati nii, et kui ma olin kellegil külas, kellel oli kass, siis võttis see “kassilainele” minek ikka veidi aega, aga pärast endaga kassikeele harjutamist oskan ma väga hästi suhelda ka võhivõõraste kassidega. Teada-tuntud värk –  peab oskama nendega lihtsalt samale tasemele minna.

Niisiis,

Kohe kui suvi Eestis alguse sai, pani mu kass kodunt minema ja ma hakkasin kahtlema selles, et kas ma ikka päriselt mõistan kasse ja nende olemust. Õnneks tuli kinodes välja film “KEDI” ja ma läksin oma vastust otsima. Kedi oli selline hästi armas dokumentaal kassidest, mis kindlasti mõjus palju liigutavamalt tänu selle kaasahaaravale soundtrackile ning sellele, et erinevatele filmis rohkem esile toodud kassidele olid määratud isiksused. Nende isiksused ja käitumismustrid olid paljuski sarnased inimeste omadega. Vahekaadrid/katteplaanid olid kohati väga pikad ja unele ajavad, aga samas need näitasid Istanbuli inimeste elu ja töökeskkonda, mis mõjus silmiavardavalt.

Põhimõtteliselt on hulkuvad, omanikuta kassid Istanbuli sümbol. Muutuva linnakeskkonnaga halvenevad nii kasside kui ka linnaelanike elutingimused. Kaotatakse ära palju rohealasid ning paljude lihttööliste töökodade ja turgude asemele tulevad kõrged büroohooned. Tugevamad kassid jäävad ellu. Tugevamad inimesed jäävad ellu. Paljude filmis näidatud kasside eest hoolitsejad räägivad sellest, et kuidas kasside eest hoolitsemine aitab neid vaimselt ja hoiab mingil määral ühenduses “jumalaga” .

Kassidel on teadmine kellestki kõrgemast samal ajal, kui koerad peavad inimest jumalaks. Kui kassid midagi tahavad väga, siis nad ka tegutsevad selle nimel. Sellises käitumises on märgata seda, et nad väga ei looda kellegi teise peale, peale iseenda.

Igatahes, mõned seansid on veel kinodes ja kui sulle meeldivad kassid, üleüldse loomad, sotsiaalprobleemid, südamlike inimeste lood või üldse dokumentaalid, siis miks mitte minna vaatama südamlike ja pehmete hulkurite elu. Kaadrid Istanbulist on samuti imelised, seega kui see suvi pole raha reisi jaoks, siis kinno vast ikka saab minna.