Internetikaubad, brändid, reklaamid, poeketid, juuste pikkused ja värvid, kehakuju, meigi hulk — need annavad meile identiteedi. Romantilistes kirjutistes on ju öeldud, et silmad on hinge peegel, aga mis siis, kui tegelikult on nägu hingepeegel.

“Ligimese nägu” on täpselt selline film, mille vaatamine oli mulle (ütlen ausalt) väga keeruline. Kogu filmi hoiak oli täis kibestumist. Film oli küll hea peegeldus sõjajärgsest Jaapanist, kus inimesed võõrandusid teineteisest, kuid mina nägin selles outsiderluses probleemi ka praeguses hetkes.

Peategelane oli keemik, kelle nägu sai tõsiselt kannatada ning seda ei oleks suudetud taastada isegi operatsioonidega. Mees ei suutnud leppida oma välimusega ja tunnetas, et kõik naeravad ta üle. Näiteks istudes naisega kodus, väljendas ta mõtetes pahameelt, et naine istub kööki sellepärast, et tal puudub soov näha mehe nägu. Ühesõnaga, meesterahvas langes oma kibedasse kibestumusse minut-minuti haaval. Alguses kõik üritasid temaga suhelda, kuid lõpuks ta tuttavad enam ei jaksanud, sest kibestunud inimene tekitab sinus endas halba tunnet, kuigi sa tead, et see tegelikult nii ei ole. Keemikul oli nägu sidemetes ning tal oli tunne, et nüüd on ta täielikult ühiskonnast väljaarvatud. Seda kõike väljendas ta nähvamise ja pahandamisega. Nagu madu, kes pritsib mürgi asemel välja kibestumuse piiske.

20150610122351621

 

Tunnustatud keemik leidis endale lahenduse — MASK! Ning arvas, et tänu sellele maskile, saab ta tagasi võita oma abikaasa usalduse ja armastuse. Alternatiivmeditsiini spetsialist valmistas talle maski, tänu millele mees kaotas ära oma senise identiteedi ning sai hakata looma uut. Ta lõi endale sellise “mina”, mis pidi kadedust tekitama absoluutselt kõigis: naistes, meestes, lastes, koertes, taimedes jne. Kuid uue “minaga” sattus ta veel rohkem pahuksisse, sest ta enam ei teadnud, kui ausad inimesed on. Enda vana “minaga” reageeris ta inimeste juttudele ühtemoodi, ent oma uue identiteediga pani ta kahtluse alla iga sõna. Nüüd kui tal oli uus nägu, siis ta oli kibestunud eelmisest elust ning ei võtnud uut elu positiivsemalt vastu.

Kui ta lõpuks sai oma naisega räägitud ning osaliselt oma uue identiteediga pahameelt ja tusasust väljendatud, siis naine mainis, et ega keegi ei tunne ennast kindlalt siin maailmas. Naised varjavad oma ebakindlust meigiga ning olles seda öelnud, naine lahkus.

Seal oli ka üks sidestory, mis keskendus ühele neiule, kellel oli samuti näo üks pooltest tõsiselt kahjustada saanud. Kuid vastupidiselt ei olnud ta kibestunud, vaid pigem kurb, et nüüd on miski, mis teda suhtlemisel takistab. Filmi tegi vist vaatamiskõlblikumaks just see, et teine pool oli olemas. Pool, mis oli ka kurb, kuid andis lootust. Naine oli õnnelik kui keegi temaga suhtles, ta rõõmustas väikeste asjade üle, kuid võõrandumist tundis ka tema ning vaataja.

ffe33111599b214ea146e1686eb2ca21.jpg

Filmi põhiküsimus puudutabki kibestumist. Jah, paljud psühholoogid on kirjutanud, et see, kuidas sa oma muredele ning muutustele otsa vaatad, sõltub kasvatusest ja iseloomust. Aga küsimus jääb ikka õhku — kui ma suhtlen kibestunud inimesega, siis kuidas ma saan teda aidata? Filmist on ju hästi näha, et kibestunu pigem oleks üksi, sest muu maailm ajab teda närvi. Mida ma teen siis? Keemik ütles oma abikaasale (enne oma suurt plaani maskiga), et on olnud hetki, kus ta tahaks ka naise näo ära rikkuda.  Kuidas mitte muutuda kibestunuks?

“Ligimese nägu” (1966)

Režissöör: Hiroshi Teshigahara

Osades: Tatsuya Nakadai, Machiko Kyō, Kyōko Kishida, Mikijiro Hira, Eiji Okada