Eestis on eesti keele päästmine nagu üks müütiline missioon. Täiesti täieõiguslikult on see võrreldav Kalevipoja või mõne kreeka heerose vägitegudega. Rääkijate arvu poolest jääme tunnetuslikult täpselt kuhugi kahe pooluse vahele – tundub nagu, et keelel on piisavalt rääkijaid, et omaette sisu (raamatuid, videoid, raadiosaateid, televisiooni) toota, ent ometi on meie keel piisavalt väike, et seda kogu aeg riiklikul tasemel kaitsta vaja on. Seejuures on eesti keel maailmas üks suurimaid keeli, mille puhul on olemas inimesed, kes tegelevad spetsiaalselt päevad läbi sellega, et üht keelt elus hoida, analüüsida ja uuendada (ning eksisteerib asi nagu näiteks Eesti Keele Instituut või Eesti Keele Sihtasutus).

Kuidas ja kas mõjutab Eesti Keele Instituudi töö aga keskmise noore eestlase elu? Ma arvan, et kui välja arvata gümnaasiumi emakeele lõpueksami edukaks sooritamiseks tarvilik ÕS-i kasutamise õppimine, siis ega väga ei mõjutagi. Tegelikult ei tea enamik meist, millega see instituut päris täpselt isegi tegeleb. Samuti on EKI kohalolek meediumites, kus noored tegelikult liiguvad (näiteks sotsiaalmeedia) sisuliselt olematu. Kuidas saab üks instituut üritada hoida eesti keelt nii, et keele tulevikuga (s.t. noortega) tööd ei tee?

Veel müstilisemalt tuleb välja, et tegelikult EKI-l sellist ülesannet polegi. EKI ülesanne on hoopis “tagada eesti kirjakeele norm, mille seaduse järgi sätestab instituudi uusim õigekeelsussõnaraamat („Eesti kirjakeele normi rakendamise kord“, RT I, 2011, 3).” Ühesõnaga, tegeletakse ÕS-ide tegemisega, olenemata sellest, kas keegi päriselt enam eesti keelt räägib või mitte.

Uurides ning minnes järjest sügavamale sarnaste sihtasutuste, instituutide ja MTÜ-de rägastikku leian ühe sihtasutuse, mille eesmärgiks justkui peaks olema lõpuks ka eesti keele säilitamine. Sihtasutuse nimi on võrdlemisi lihtne ja lakooniline – Eesti Keele Sihtasutus. Tegemist on siiski vaid EKI loodud sihtasutusega, mille eesmärgiks on eesti keelega seonduvaid raamatuid kirjastada. Jah, mõnevõrra kirjastatakse ka muid raamatuid, kuid tõele au andes on sellise tegevuse mõju eesti keele püsimajäämisele võrdlemisi minimaalne. Me võime ÕS-i kirjastada kasvõi iga aasta, ega see eesti keele rääkijaid juurde ei too.

Mida siis minu arvates tegema peaks?

Selle asemel, et tegeleda sellisel määral meie käänete uurimisega, keele süstematiseerimisega ja muu sellisega (ma ei ütle absoluutselt, et sellega tegeleda ei tuleks), tuleks riiklikult palju rohkem raha suunata noortele ja lastele huvitava sisu tootmisega. 4-aastane laps ei hakka ÕS-i lugedes eesti keelt õppima, vaid pigem vaatavad tänapäeva 4-aastased Youtubest videosid või mängivad tahvlites mänge. Tegelikult elustiil “mängud ja videod”  läheb päris paljudel noortel isegi hiliste kahekümnendateni välja. Mida aeg edasi, seda interaktiivsemat sisu on vaja, et noori püüda. Omast kogemusest ütlen, et ÕS on nii ebainteraktiivne, kui üldse olla saab (ei, ÕS-i Internetti toomise eest ei saa just suuri boonuspunkte).

Seega tuleks palju teha eestikeelseid videosid, tõlkida mänge, erinevaid mobiilide kasutusliideseid, arvutite operatsioonisüsteeme jne. Kuna eesti keel on piisavalt väike, siis pole sellise asja tootmine eraettevõtjale majanduslikult absoluutselt otstarbekas ning vahendid selleks peaks leidma just riik. Imelik, et meie IT-riik pole siiamaani avastanud seda, et noored veedavad suure osa oma ajast Internetis, nutiseadmetes ja arvutites, kuid eestikeelse sisu hulk seal on sisuliselt olematu.

Lisaks veebi-ning arvutisisule ei ole vähem oluline ka raamatute kirjastamine, eriti ülemaailmselt populaarsete teoste tõlkimine. Taaskord – tegemist ei ole eraettevõtjale kasumliku ettevõtmisega, seega riigi abi siinkohal on hädavajalik. Tean palju noori, kes on juba hakanud rohkem lugema ingliskeelseid raamatuid kui eestikeelseid, sest soovitud raamatutest eestikeelseid variante pole lihtsalt olemas. Ka omast kogemusest võin öelda, et mõnede maailma “uute klassikute” leidmine eestikeelsena ei ole võimalik. Loomulikult saan aru, et arvestades maailmas olevat kogu raamatute hulka on kõikehõlmavat raamatuvalikut keeruline teha, kuid minu arvates pole seda isegi üritatud.

Lõpetame siiski positiivselt

Tegelikult ei ole päris kõik ikkagi nii kohutav. Vaatamata sellele, et riiklik rahastus eestikeelse noortele olulise sisu jaoks on sisuliselt olematu, on inimesi, kes tegelevad sellega omast vabast ajast ning oma rõõmuks. Loomulikult mainin positiivselt ära sisuliselt kõik Eesti Youtuberid, kuigi ma ise neid ei vaata. Ega Eestis Youtuber olemisega ei kaasne just suured rahanumbrid ega sponsorilepingud, vaid inimesed teevad seda pigem lõbu pärast. Samuti omab ülipositiivset mõju noorte ja eesti keele suhtele meie “säutsupääsuke” Keiti Vilms, kes sotsiaalmeedias paugutab ning noori retweetima ja share’ima paneb. Mainiks keelehuvi tekitajatest veel ära oma isikliku lemmiku, Facebooki grupi KalambuuR, kust võib leida nii ülihalbasid (isegi nii halbasid, et need on naljakad) kui ka väga häid sõnamänge.