“The top 10 in-demand jobs in the future don’t exist today. We are currently preparing students for jobs that don’t yet exist – using technologies that haven’t been invented – in order to solve problems we don’t even know are problems yet”

Richard Riley

Richard Riley oli Bill Clintoni valitsuse haridusnõunik ning oli ametis 1993. kuni 2001. aastani. Härrasmees oli rahva poolt tuliselt armastatud ning mitmekordne Lõuna-Carolina kuberner.

Kuid minu arvates palju olulisem kui rahva poolt armastatud olemine ning kõrgete ametikohtade täitmine, on just see ülalpool väljatoodud tsitaat. Mees, kes üle 15 aasta tagasi sai aru maailma üha kiireneva arenguga seotud ühest oluliseimast probleemist ning sõnastas selle, väärib minu silmis mingit suuremat sorti autasu.

Riley kirjeldatud probleemi puhul on aga järjest olulisemaks saamas üks faktor – “using technologies that haven’t been invented”. Mitte ainult ei tea me, mis on tänapäeva õpilaste tulevased tööalad, kuid me ei tea lisaks sellele ka, kas nad üldse kunagi tööd kui sellist tegema hakkavad. USA Rice’i ülikooli professor Moshe Vardi on väitnud, et robotid võtavad suurema osa inimeste tööst üle lähima 20-30 aasta jooksul. John von Neumanni poolt välja pakutud tehnoloogilise singulaarsuse teooria kohaselt viib iseennast õpetada suutev superarvuti plahvatuslikult areneva tehnoloogilise teadvuseni, mis ületab kõikide siiamaani elanud inimeste teadvuste võimekuse summat.

Erinevad tehisintellekti uurijad panid 2012. aastal singulaarsuse konverentsil pead kokku ning nende poolt välja pakutud erinevate prognooside keskmine paigutab Neumanni singulaarsuse tekke umbes aastasse 2040. Seega me seisame töö arengu suhtes inimkonna ajaloo ühe kõige huvitavama epohhi lävel pärast tööstusrevolutsiooni. Primitiivse näitena töö arengus võib tuua näiteks supermarketites kasutatavad iseteeninduskassad või McDonaldsis kasutatav tellimuste esitamise masin, mis juba on inimeste töid üle võtmas, alustades lihtsaimatest.

Tehisintellekti võidukäik

Vaadates hetkeks Moore’i seadust on ilmselge asjaolu, et arvutite ning tehnoloogia arengu kiirus on praegusest veel ulmelisemaid mõõtmeid saavutamas. Selle kohaselt kahekordistub mikroprotsessorites arvutusvõime umbes iga kahe aasta tagant. See tähendab sisuliselt seda, et iga kahe aasta pärast on võimalik luua kaks korda võimsam arvuti. Teades praegust (kodu) arvutite kiirust ja võimekust võite ise järeldused teha, mis tulevikul meie jaoks varus on.

Ei usu, et see mõjutaks arvutite võimekust sellisel määral, et nad inimesest targemaks saaks? Olgu, toon sulle paar fakti, mis võivad su arvamust pisut muuta:

  • 1997ndal aastal võitis arvuti Deep Blue male maailmameistrit Garri Kasparovit. Nad mängisid omavahel kuus mängu, millest arvuti võitis 3,5 ja Kasparov 2,5.
  • Alles eelmisel aastal tegi Google’i AlphaGo ka iidses Aasia lauamängus Go puhta vuugi, võites Lõuna-Koreast pärit Go meistrit Lee Sedoli 4-1.
  • Eelmisel aastal kasutas ANU – Austraalia rahvusülikool –  tehisintelligentsi, et uuesti läbi mängida 2001. aastal Nobeli preemia võitnud Bose-Einsteini kondensaadi eksperiment. Tehisintelligents suutis iseseisvalt kogu eksperimendi õppida ning selle edukalt sooritada vaid umbes tunni aja jooksul.

Küll aga võib praeguseks mingi ajani rahulik olla, sest tarbijateni jõudva tehnoloogia tehisintellekt on pigem nõrgapoolne. Palju on viimasel ajal juttu olnud videostreamist, kus kaks Google home kõlarit (praegune kättesaadav vorm kodu-tehisintelligentsist) omavahel vaidlevad ning räägivad seosetut juttu. Neid videosid on võimalik vaadata siin.

Tehisintellektiga seonduvad ohumärgid

Ilmselt on igaüks näinud vähemalt üht õudus-ulmefilmi, kus tehisintellekt mingil põhjusel otsustab inimeste mõistes kummalise otsuse teha ning hakkab sellega maailma terroriseerima. Ega tegelikult inimese võime tajuda tehisintellekti loogikat ongi pigem kehvapoolne – toon näite.

Programmeerija Tom Murphy lõi tehisintellekti, mis mängiks tema eest NES-mänge. Teate küll, need on need klassikalised kassetiga telekamängud – Super Mario, Tetris jne. Murphy õpetas arvuti mängudes orienteeruma, õpetas, mida koguda ning seadis talle tingimuseks, et ta ei tohiks mängu kaotada. Intellekt otsustas selle peale kriitilistel hetkedel, et parem kui kaotamine, on mängu pausi peale panemine.

Toon analoogi – ütleme, et programmeerija kirjutab tehisintellektile sisse, et kõiki inimesi on vaja hoida turvaliselt nii, et nendega midagi ei juhtuks. Mis siis, kui see sama tehisintellekt otsustab, et kõige turvalisem moodus niimoodi teha, on sind lihtsalt luku taha panna? Heal juhul kõigest enda majja, halval juhul 20 meetrit mulla alla isoleeritud kasti, et ta saaks sind torude kaudu toita.

Tehisintellekti arendamise vastu on suur hulk väga tarkasid inimesi – näiteks geniaalne füüsik, professor Stephen Hawking on öelnud, et singulaarsuse tasemel tehisintellekti väljaarendamine viib inimkonna lõpuni, sest arvuti areneks lihtsalt nii mitmeid kordi kiiremini kui inimkond, kes on oma arengus piiratud bioloogilise evolutsiooniga. Samuti on tehisintellekti arendamise vastu Tesla, SpaceX ja PayPali looja Elon Musk, kes on muuhulgas näiteks öelnud, et tehisintellekt on ohtlikum kui tuumarelvad.

Inimeste ja tehisintellekti vahelisi suhteid mõtestades on mõned uurijad näiteks välja toonud asjaolu, et inimesed on niivõrd ahned ja ressursikulukad. Kuna meie inimestena saame ise omavahelistest tunnetest ja tungidest (näiteks ahnus) aru, siis suudame teineteisele nende ilmnemisel mingil määral halastada ning andestada. Arvuti meile aga ilmselt ei halastaks ning sooviks meid lihtsalt elimineerida selle eest, et meie kasutegur on väga väike, kuid ahnus väga suur.

Millega siis tehisintellektile tööpõllul vastu hakata?

Tundub, et küsimus, mida üha enam peaksime endale esitama, on see – milles on meil võimalik tehisintellektis parem olla? Ilmselt pole see ei otsuste tegemine, repetatiivse töö tegemine, teaduse tegemine, arvutamine ega reaalsete teadustega seotud asjad. Tegelikult ei ole meil reaalsete teaduste puhul isegi võimet konkureerida ühel lihtsalt põhjusel – inimese arvutusvõime peab pea sisse ära mahtuma, arvuti puhul pole sellele mingit piirangut.

Vaatamata sellele, et arvutite võimekus ning seega ka nende üldine võime tööd teha kasvab, on arvutitel siiski veel puudu midagi olulist, mis inimestel on. Selleks on inimlikkus, me kõige suurem viga, kuid samas meie kõige suurem pluss (vähemalt meie enda arvates, kui vaadata ulmefilme). Tunded ning väga abstraktsed mõisted, mida hetkel vaid inimaju on võimeline tajuma, on meie trump üha kiireneva tehnoloogia arengu ees  – näiteks puudub arvutil arusaam ilust – teda on võimalik programmeerida teatud ilust aru saama ning seda taaslooma, kuid ta ei ole võimeline tajuma uute projektide puhul, mis ilu on. Näiteks saab tehisintellektile õpetada loogilisi noodi-ja akordijärgnevusi ning sonetivormi, pannes ta seeläbi sonette “tootma”. Kuid see ei tähenda, et ta oleks võimeline uusi, harmoonilisi muusikalisi žanre tuletama. Vähemalt veel mitte.

Samme loovuse populariseerimiseks koolis on tegelikult ka juba astutud – California osariigis ning ka teistes USA osariikides nagu Maine, Connecticut ja Nebraska, on alustatud tööd loovama K-12 hariduse loomiseks. K-12 tähendab lasteaiast kuni 12. klassini. See tähendab, et ümber struktureeritakse sisuliselt kogu koolisüsteem välja arvatud ülikool. Loomulikult ei kao klassikaline koolisüsteem sellest ära, kuid lihtsalt loovusele üritatakse panna rohkem rõhku.

Vaatamata sellele, et hetkel on kogu inimühiskond väga tugevalt iidses töömudelis kinni, kus elu mõtteks ongi justkui tööl käimine (või tööl käimine on peamine faktor, mis “edukat” elamist üldse võimaldada saab), siis võib-olla on ajal, mil robotid hakkavad tööd üle võtma, inimkonnal võimalus teha nihe tagasi Antiik-Kreeka või teiste orjadega ühiskondade juurde ning tegeleda just abstraktse mõtlemise, filosoofia ning kunstidega. Samuti on kindlasti puudu loovusest, sest arvutite loovus pole inimlik loovus. Siin võib tekkida muidugi nüüd ka küsimus, et kas inimlik loovus ja inimlikud tunded on üldse väärtus omaette? Ning seejuures veel huvitavam küsimus, mida tulevikus peame ilmselt üha rohkem küsima – mida arvab selle kohta kõrgelt arenenud tehisintellekt? Võib-olla tahab hoopis tema kaunite kunstidega tegelema hakata ja meie peame teda lihtsalt hooldama?