PÖFFi antud filmi tutvustuses on kirjas umbes nii, et üks režissöör nägi Maryline’i tänaval ja kutsus ta filmis osalema. Maryline’il ei läinud seal hästi, kuid ta ei loobunud oma unistustest ja kolis Pariisi, eesmärgiga näitlejakarjääri siiski taga ajada. Keerdkäike ta näitlejakarjääris oli palju, kuid lõpuks on ta suurel laval. IMDb’s on filmi lühikirjeldus selline: “A wannabe actress follows her dreams and moves to Paris.” Mina nägin hoopis olulisemat probleemi – inimest, kes on depressioonis ja karjub vaikselt abi järgi.

Selle aastase seisuga on depressioon ülemaailmses haiguste edetabelis saanud pronksi. 15-20% kogu maailma inimestest kogeb oma elu jooksul depressiooni.

Rääkides Maryline’ist ja depressioonist, siis Maryline’il oli hiljuti surnud isa, ta on suures leinas, millele annab valusaid hoope ka ema lein. Maryline’i ema ei suhelnud temaga, ta ei tahtnud tütart ega soovinud teda armastada. Kui Maryline oli väike tüdruk, siis ema lõikas talle siilipea, kuna tahtis, et Maryline oleks poiss. Ta ema ei käinud iialgi ühelgi esinemisel. Nendel käis ta isa, kes nägi temas tüdrukut ka siis, kui tal polnud pikki juukseid. Külaelanikud võtsid teda, kui mingit imelikku tüdrukut- poisipea, ei räägi, lihtsalt seisab ja vaatab.

Tema lapsepõlvest sai alguse see, kuidas ta saatus hakkab kulgema. Depressioon ilmnes Maryline’il välja hilisemas elus, kuid alguse sai see kõik lapsepõlve traumadest: ema tahtis poega, ema ei käi kooli esinemistel, ema ei räägi temaga, inimesed nimetavad teda “veidraks tüdrukuks.”

Kuid depressioon saab suurema tõuke, kui oma isa matuste õhtul sõidab ta filmivõtetele. Alguses pidi Maryline töötama taustanäitlejana, ent teda nägi režissöör, kes soovis teda panna suurde rolli.

Maryline on väga ilus tüdruk, ütleks, et fotogeeniline. Režissöör andis rolli kohe Maryline’ile, kuid tüdruk ei suutnud näidelda nii, nagu tal paluti/kästi/nõuti. Tüdruk eemaldati suurest rollist ja pandi tagasi tausta mängima. Kuni lõpuks Maryline’il viskas režissööri ülbus üle.

Maryline’il käis isa matustel paar päeva tagasi ning režisöör suutis oma ülbusega viia Maryline sellisesse vihakoopasse, et neiu saatis ta sõimuga mustematesse kohtadesse kui suitsusaun. Üle pika aja ei lasknud ta ennast edasi alandada teiste ees. Kui teised töötajad kartsid Herr režissööri, siis Maryline vastas talle nii sõinaliselt, kui ka võttis  jõu kokku ning tõukas režissööri pikali. KÕIKIDE EES!

Depressioonis inimese toimetulek igapäevaelu ja tööga on häiritud, välditakse sotsiaalseid kontakte ning tihti eelistatakse välja minemise asemel koju jääda.

Režissöör oli hämmingus pikali maas, kuid Maryline ei jäänud võtetele. Ta jooksis kiirelt oma koti järgi riietusruumi. Riided vahetamata, silmad vihast mustakat tooni- jooksis ta minema. Ta vältis inimesi, kuna ei tundnud ennast ära. See oli tal esimene kord, kui ta kellelgi julges vastu astuda. Terve elu oli ta vaikselt kuulanud, kuidas teda mõnitakse. Ta oli hirmunud ja vältis inimesi. Et mitte minna autoteed pidi, suundus ta põllu peale ja sealt edasi raudtee äärde.

Režissöör valis alguses välja juba neiu, kes ei läbinud suure rolli castingut.  Ta vaatas Maryline, kui väga ilusat tüdrukut ja eeldas, et ta saab kohe suure rolliga hakkama. Taustanäitlejast sai paari tunniga fookuses olev näitleja, kes kolme minutiga on dialoogis peategelasega.

Kuid Maryline’il ei tulnud välja. Ta ei suutnud olla naine, kes tuleb otsusekindlalt ja küsib küsimusi. Lisaks ei osanud ta ilma prantsuse aktsendita inglise keelt.  Kuid nüüd astus mängu suur ja karm režissöör!
“Kas sa ei oska olla naine, kes on karm??”- karjub täiest jõust. Pärast järgmist kaadrit tuleb Maryline juurde ja hakkab teda põsele ja kaelale suudlema, kui on lõpetanud, siis mainib, et armastab teda. Pärast veel ühte duublit on Maryline’il terve nägu pisaratega kaetud, sest režissöör karjub kõike, mis talle pähe tuleb.

Eelmisel aastal ilmus statistika, kus 50% USA töötajatest lahkuvad töölt ülemuse tõttu. 

Kuid see, et seal võtteplatsil 20 inimest (või rohkem), kuid mitte keegi ei astunud tüdruku kaitseks välja. Kõik lasid sellel mehel käituda temaga kui prahiga. Mees võis talle kõrvakiilu anda, suudelda, karjuda (seda tegi ta koguaeg), lükata maha, solvata– ta tegi kõike, et kaotada inimlikkus. Veel üks ilus näide: pausil justasid kõik taustanäitlejad. Kuid erilise sõimu sai Maryline. Kõigepealt süüdistab, et just Maryline ei austa režissööri tööd ja siis hakkab mõnitama. Mis kestab tavaliselt nii kaua, kuni režissöör ära tüdineb.

Mina oleksin juba varem murdunud ja häält tõstnud. Kuid Maryline isa surm, lein, hirm, unistus: need kõik õpetasid teda kannatama. Ühel hetkel, tal sai villand ning siis ta läkski minema kohast, kus tema vaimu õgiti tast välja. Lõpuks hakkas ta elama enda elu, suutis välja tulla minevikust ja oleviku piinadest. Suutis ISE ennast kaitsta.

Naiste alkoholism kujuneb välja varjatumalt, kavalamalt, mis on kaua aega teistele märkamatu, kuna töövõime säilib meesalkohoolikutega võrreldes kauem.

EI! Siit algas allakäik!

Maryline hakkas töötama kohas, kus teda ei austatud. Ülemus süüdistas igas asjas Maryline’i, kuigi tema polnud nendes asjades isegi süüdi. Keegi sorteeris mingeid pabereid valesti- Maryline süüdi. Teises ruumis kukub pastakas maha- Maryline süüdi. Isegi kui kaastöötajad astusid ta kaitseks välja, siis lugupeetud juhataja pani nad ähvardustega vaikima.

Uue töökoha ülemus ei salli teda, režisööri vihkas ta südamest- ainukene rohi, mis tema kehva elu ravib on alkohol. Kuna ta endiselt ei osanud inimestega suhelda ning pigem vaikis, siis ta ei saanud ennast ka avada. Uue töökoha kolleegid olid küll toredad, kuid pigem meeldis talle tantsida ja alkoholi juua kodu kõrval olevas baaris.

Terve see situatsioon oli kuidagi hale. Temaga suheldi aga ta ei vastanud – ei osanud. Ta liikus igal pool puiselt ringi, vaatas nutuse näoga halli maailma, kuid päeva lõpuks läks baari ja avas pudeli.

Tal polnud inimesi, kes oleksid tahtnud teda depressioonist välja tuua, sest nad kõik uskusid, et selline ta ongi – vaikne ja habras.

Mingi hetk läks kõik ülesmäge. Tuli roll! Ta sai ilusti filmi, kus ta tegelikult mängis iseennast, pärast seda sai lavale, kus ta polnud ka just see kõige energilisem. Teda nähti näitlejana, kuid ometigi kehastas ta karakteristikalt ennast. Kõik läks ülesmäge! Pole ainult see hall ja vihmane elu.

Naised ja noorukid langevad sõltuvusse kiiremini kui täiskasvanud mehed.

Maryline töötas unistuste töökohal, tal oli elukaaslane, kes jagas temaga samu huve. Kellega tal oli tore ja rõõmus olla.

Kuid siis suri ta tädi ära. Järgmisena kolis minema ta elukaaslane. Ja siis näed uuesti ühte pudelit. Kas ta nüüd laseb kõigel minna? Kas tema elu tegelikult peab ka olema täis meeleheidet?

Ta oli kaks sammu eemale astunud null-punktist, kust ta terve oma elu elanud oli.

Filmi lõpupoole tuli üks vägagi tülgastust tekitav koht. Sõprade kohtumine Maryline’iga muutus väga labaseks.

Tulevad külla, tahavad suitsu aga neil pole seda, soovivad helistada ja temaga ei räägi. Maryline läheb ise suitsu järgi ja nüüd hakkab kõige jubedam koht. Nad hakkavad ta kappides sorama: naeravad riiete üle, teevad teda alatult järgi, närivad toitu ja siis panevad külmkappi tagasi.

Kui meeste depressioon kestab tavaliselt pikka aega, siis naistel on see „sinusoidne“ ehk lööb välja periooditi mõne aja tagant.

Enne tema tagasi tulekut ei pane nad midagi oma kohale tagasi. Maryline saabub tagasi oma korterisse, viskab suitsupaki lauale ja seisab. Sõbranna ütleb, et ta seda suitsu ei tee, kuid pakk sobib talle küll. Võtavad suitsupaki ja korraga peavad minema teisele peole.

Pärast sõbranna ja ta peika külastust, tahtis ta ennast üles puua. Kuid tema ebaõnnestumisi ja ülimalt kehva saatust vaadates, siis mingi suurem võim ei lasknud tal ennast ära tappa. Mulle kui vaatajale oli see kõige õõvastavam osa terve filmi jooksul. Tema elu muutus veel värvitumaks, mitte midagi polnud alles.

Kardinad avanesid. Kolm näitlejat kummardasid. Maryline oli peategelane. Kuid kõige kurvem on tõdemus, et see näidend tundus täiesti reaalne.

Filmi vaatamine annab kiire ülevaate sellele, kuidas depressioonis inimene enda elu näeb. Sa näed, et inimesel on puudu meeleolu, huvi ja elurõõm. On täpselt näha, mis tekitas trauma ja paneb ka ennast  mõtlema, et kellegagi nii ei käituks.