Meie, ehk mina ja Marko, minu teine pool, otsustasime, et ilma päikeseta me seda külma, pimedat ja pikka talve üle ei ela. Seega ostsime lennupiletid Tenerifele. Inimesed tundsid ikka huvi kui kauaks jääme, kas nädalaks? Ei! Veedame siin tervelt 4 nädalat! Kindlasti kujuneb selle ajaga siin oma elurütm ning talvisesse Eestisse on üsna raske tagasi pöörduda… brr!!! Targem on sellele hetkel üldsegi mitte mõelda. Võtame kõik, mis paradiisisaarel meile pakkuda on ning üritan ka teile seda soojust ja hispaania positiivset vibe’i edasi anda.

Tenerife on Kanaari saarestiku üks seitsmest saarest (Tenerife, Fuerteventura, La Gomera, Cran Canaria, Lanzarote, La Palma, El Hierro), mis on kõige suurem, kõrgeim ning suurima populatsiooniga. karte-1-48Tenerife ja ühtlasi kogu Hispaania kõrgeim tipp on Pico del Teide (3718m). Tenerife on pitlikult öeldes Saaremaa suurune, ühest saare otsast teise on umbes 100 kilomeetrit, aga see kliima ja vastavalt vahelduv taimestik on nii mitmekesine. Tuues paralleeli Saaremaaga, siis Tenerife “Kuressaares” on meeletult palju hotelle ja palmipuid, kilomeetrite pikkune rannariba ja Sahaara troopilised tuuleiilid. Teises saare küljes asuvad aga hoopis paksud piiniametsad, mis parasvöötmele iseloomulikud. Kuskil saare keskel on enam-vähem 4 kilomeetri laiune vulkaan ning mööda mägiteid selle tippu tõustes näed taimkatte vööndite vaheldumist, täpselt nagu põhikooli geograafiatunnis räägiti. Tipust avaneb vaade nagu lennuki aknast, aga 360-kraadi ulatuses. Talvel leiab siit isegi lund, kuid 3 kilomeetrit allpool on endiselt suvi. Igavese kevade saare nime kannab Tenerife just nimelt sellepärast, et aastaaegade temperatuurivahe on ainult 5 kraadi. Hetkel, novembris, on siin 22 kuni 25 soojakraadi ja saare lõunaosas on pilviseid päevi üsna harva. Kindlapeale minek, kui oled kliimapagulane või soovid lihtsalt oma D-vitamiini varusid täiendada.

Kurikuulus mañana

Tenerifel on peamiselt Hispaaniast väljarändajatest ja omakorda nende järetulijatest moodustunud omaette populatsioon, kelle maailmavaade ja elukorraldus on igatepidi enesekeskne. Ei, see ei tähenda, et siin oleks puudu külalislahkusest, kohalikud on äärmiselt vastutulelikud ja abivalmid. Tuleb lihtsalt arvestada pisiasjaga, et elu toimub võõrustajale sobivas tempos. See on lõunamaalase egotsenter, mis takistab tal ennast haigeks muretsemast asjade pärast, mida võib teha ka kümne minuti pärast või kahe tunni või siis teha seda hoopis homme või üleüldse tegemata jätta.  See on see kurikuulus mañana, mis tuleb kohalikega suheldes paratamatult omaks võtta.

30-31. oktoober, saabumine

Tulime läbi Düsseldorfi, kus veetsime hostelis öö, et järgmise päeva lõunal Tenerifele edasi lennata. Düsseldorf Weeze ise oli täiesti mõttetu koht, kus polnud peale lennujaama, sõjaväe õppebaaside, paari maja ja põdra kuju mitte midagi. Huvitav, mida me enne näinud polnud, olid cashmachine’d lennujaamas. Põhimõtteliselt – leti taga oleva inimese ülesanne oli kuulata su soove, sulle kaup letile panna ning sina tasusid arve mingisse masinasse paber- ja peenraha sisestades. Samuti hostelis polnud mingit receptionit, kus oleks inimene külastajaid vastu võtnud. Ukse kõrval oli automaat, kuhu sisestasid vajalikud andmed, allkirjastasid ning tasusid toa eest krediitkaardiga, mille eest said magnetkaardi, et sisse pääseda. Hommikul lahkudes, viskasid kaardi ukse kõrval olevasse postkasti – as easy as it can be!

Pärast väsitavat 4,5 tunnist lendu läks kõik väga kiiresti. Marko on siin varemgi pikemalt olnud ning tunneb bussiliiklust unepealt. Soetasime endale lennujaamast BONO kaardid, mis on pigem kohalike seas kasutusel. Turistid, kes ei ole kaardi olemasolust teadlikud, on sunnitud maksma 30% kõrgemat sõidutasu. Sõitsime bussiga 15 minutit Parque de la Reinasse, kus elab meie hostess Elisabeth. Ta on selline 60+ lõbus ja lahke naine, kelle lapsed suured ning seetõttu on tal üksi suures korteris nukker elada. Seega ta rendib oma korterist tube, kasutades selleks Airbnb-d. Privaatsusega probleemi pole, isegi vannituba on meil eraldi, ainult köök on perenaisega ühine. Pealegi meie oleme päevad läbi väljas ning Elisabeth on hiliste õhtutundideni tööl.

Meie saabumise päeval toimusid suured Halloweeni pidustused, seega oli tal kogu familia külas. Hispaanlaste seas tähistatakse seda suuremalt, kui meil Eestis. Kõik suuremad-väikesed on perede ja sõpradega tänavatel ägedates kostüümides, nõidadest kõrvitsateni välja. Elu ja möll käis isegi meie väikesed rajoonis, mis muidu on üsnagi vaikne. Lapsed käisid ukselt uksele kommi saamas, isegi kauplused ja söögikohad ei jäänud puutumata. Hiljem Elisabeth rääkis, et kui sa julged lapsed ilma kommideta jätta, siis saad kahtlemata mõne munaga aknasse.

37423989364_a698ba18b7_o
Parque de la Reina tänav
38133054851_6972576993_o

26356872599_eb5f89ee51_o

Kuna me veedame siin tervelt kuu ning tegevusi ja infot tuleb palju, mida teieni tuua, on mõistlik kui teen seda päeviku sissekannetena. Mõnel päeval on rohkem ja teisel jällegi vähem tegevusi, millest kirjutada. Veidi valmistasin teid esialgu sellise üldisema infoga ette. Meil on siin praegu juba selle 3 päevaga mega palju huvitavaid seiklusi, inimesi ja kogemusi, seega … Stay tuned!