Valad armuga üle mu siniseid silmi,
mis lihtsasti puurivad läbi.
Mu huuled ei tundu kui ilmsi,
kui pärast suudlust su maitset neilt närin.

Kuld su meelest mu juustesse kootud
ja ütled, et päeva paremaks teeb.
Mu nahk sinu käega kokku on loodud,
see tundub kui siid ja voolavad veed.

Minu silmad ja juuksed ja huuled,
need ema mul tuulega kandis.
Seda kõike, mis tunned ja näed,
aeg võtab nii kiirelt, kui andis.

Läbi aja, mis jääb, on hoopis mu aru,
mille väärikalt sõjas ma võitsin.
Lahing kestab, sügav pime ja maru,
kas iialgi pilgu see köitis?

Kui tunneksid sildu, mis põlevad sees
kõigi leekide keskel, mis iial ei vindu.
Kas näed kuidas siniste silmade vees
ujub miljon üks kosmose kildu?

Emake kinkis mul’ ilu ja väe,
mis läheb, kuid nähtav nii selgelt.
Vaid sellele ulatan hinge ja käe,
kes armastab mind läbi raskuste, kergelt.

 

Ps. luuletus on tegelikult aastast 2015 ja terasemad on seda võibolla ennegi internetiavarustes (mu isiklikus blogis) näinud. Oh well.