Ma ei jõuaks ilmselt oma elus kokku lugeda, kui palju kordi seda lauset erinevates variatsioonides kuulnud olen. Ja isegi mitte suunatud mulle, vaid kõikidele ümber olevatele inimestele. Ma isegi heidan seda inimestele ette. Sellest on saanud nagu mingi go-to solvang/etteheide, mida inimesele teha. Sest eks ikka on lihtne vinguda mingite asjade üle, mida me ei mõista.

Ma arvan, et loeme piisavalt palju, miks ikkagi tehnika halb on ja kuidas kõigi suhted ja õnn ainult kannatavad selle all ja kuidas sellest ainuüksi halba tuleb, mitte kunagi head. Julgen isegi spekuleerida, et meediamaailm ja just sotsiaalmeediamaailm on ise ka üldiselt võtnud selle seisukoha, et tegelikult kogu see maailm on inimesele kui olendile halb.

Niisiis, mina täna sellel peatuda ei kavatse. Sest isegi, kui te kõik vihkate jubedalt kogu nutitelefonindust ja väidate, et kõik, kes sotsiaalmeediat palju kasutavad, on totaalsed ohmud, siis tegelikult kasutate ise ka sotsiaalmeediat ja see on enamiku inimeste elu hädavajalik osa.

Üleüldiselt arvan, et millegi vihkamine ja teiste hobide ja “pattude” üle kohut mõistmine on suhteliselt nõme. See fakt, et ei mõisteta või kiideta heaks mingit asja, ei tähenda, et see on objektiivselt halb. Don’t hate, appreciate 😉

Tööriist

Nutitelefon on asendamatu tööriist. Kui istuda üksi autos ja sõita kuhugi võõrasse kohta, siis mobiiltelefoni GPS on kõige ligipääsetavam ja asendamatu sõber. See on väike, see on sul alati kaasas ja sellega avaneb sulle terve maailm.

Kui vaatan filmi ja mul tekib küsimus, et kus ma seda näitlejat enne olen näinud, siis ei lähe viit sekunditki, kui mul on telefon käes ja viis sekundit hiljem juba näen, millistes filmides see inimene enne mänginud on ja miks ma ta ära tunnen. Lisaks sellele saan samaaegselt lugeda filmi taustainfot, mis töö sinna sisse läks ja mis kontekstis see film näiteks tehtud on. Asjad, mida pelgalt filmi vaadates tähele ei paneks.

Lisaks filmimaailma telgitaguste nägemisele on esmakordselt maailmal võimalus näha näiteks ka traditsioonilise meedia telgitagustesse ehk võimalik kontrollida sulle antavat infot. Sellest kirjutasin pikemalt postituses, kus rääkisin Google’i pakutavatest võimalustest. See toimib kus iganes – trammiga sõites näed reklaami, et “Kõige odavam ja mugavam jalanõu!”. Võtad kätte oma telefoni, vaatad päriselt hinna järgi ja ohhoo, 75 eurot jalanõupaari eest, mis võib-olla sinu jaoks pole üldse nii odav. See on selline lihtne ja labane näide, aga point on sama. Info on lähemal kui kunagi varem.

Lisaks veel igasugused igapäevatööriistad, mida nüüd asendab telefon – kell, stopper, kaart, nüüd juba ka pulsimõõtja jpm.

Nii kaugel, aga samas nii lähedal

Lisaks sellele, et saad sõpradega igal hetkel ühenduses olla ja jagada iga oma hetke, saad seda teha ka võõrastega. Seda peavad paljud kõige negatiivsemaks kogu sotsiaalmeedia juures ja ilmselt ka põhjusega. Ma sugugi ei kahanda sotsiaalmeedia negatiivset poolt öeldes, et minu meelest on võõraste inimeste elust osa olemine positiivne. Lähen nüüd hästi filosoofiliseks, aga inimene jõuab füüsiliselt enda ümber hoida ainult kindla arvu inimesi. Ja võib-olla nende inimeste omaduste ja huvide seas ei ole neid huvisid ja omadusi, mis on sinu jaoks väga olulised. Tekib hirmus üksinduse tunne – keegi ei mõista mind, ma olen nii imelik ja ma olen friik.

Siin tuleb mängu internet: kujutad sa ette, igaühe jaoks on koht! Muidugi see tekitab ka igasuguste ohtlike grupeeringute võimalikkuse, aga mõned asjad, mis olid enne tabu, on ainuüksi tänu internetile palju normaalsemad, julgen väita. Lihtne näide on inimeste füüsilised kehad – menstruatsioon, seks, kaal jnejnejne. Kui mina olin mingi 13 ja igasugused muutused hakkasid toimuma, pidime meie sõbrannadega salaja kuskil poe taga lugema tüdrukute kehast raamatuid. Sest hirmus piinlik oli. Mu meelest see ei ole normaalne. Täna aga lähed Youtube’i näiteks ja igal teemal on vähemalt 100 inimest veel, kes räägivad nendest asjadest, valehäbita ja otse. Minus näiteks tekitab see turvatunde – ma olen täiesti normaalne inimene, kõikide oma imelike naljade, mõtete ja muredega.

Tasakaal

Muidugi selline avatus kõige kohta tekitab ühiskonnas üsna suure halli ala – mis on normaalne, mis pole? Selgub, et see on suhteliselt personaalne ja ega seal mingit selget piiri polegi. Mõni arvab, et it’s okay to be gay ja teine arvab, et see on ühiskonnale ja inimkonnale oht ehk ebanormaalne.

Siin tegelikult polegi objektiivset vastust. Mis aga mu soovitus ja nii öelda point on, on see, et kõike peaks olema tasakaalus. Ja igaüks peaks ise personaalselt endale selgeks tegema, kui palju ta tahab enda elu sotsiaalmeediasse anda ja kui palju mitte. See on täiesti okei, kui sina otsustad seda mitte teha ja tahad olla eemal internetist. See on ka täiesti okei, kui sa ehitad oma karjääri sellele üles. Ja uskuge või mitte, ka see on okei, kui sa lihtsalt veedad sotsiaalmeedias ja nutitelefonis väga palju aega ilma otseselt midagi füüsilist tagasi saamata.

Mis ei ole okei, on kellegi põhjuseta hukka mõistmine pelgalt sellepärast, et ta nina on palju telefonis ja ta otsustab nii oma aega veeta. Kui see otseselt sinu tegemisi ja olekut ei häiri, siis minu soovitus on lihtsalt oma elu edasi elada ja need noored sinna nutitelefonidesse jätta. Kui muudmoodi ei saa, siis vähemalt ürita enne hukka mõistmist mõista. Peaasi on ju tegelt, et inimene ise oleks õnnelik 🙂