Kui esimest osa pole veel lugenud, tee seda siin.

27. juuni – 29. juuni, teisipäev – neljapäev

Hello, beach! Kobisime hommikul Phnom Penhist bussi peale, eesmärgiks jõuda eestlaste hotelli, nimega Beach Road Hotel, kuurortlinnas Sihanoukville’is. Kuna olime eestlaste hotelli mänedžeri Jimiga Phnom Penhis samas hotellis ööbinud, siis olime endale juba toad välja kaubelnud – toad pidid olema täpselt basseini ääres, hinnaks kaheinimese toa eest kõigest 20 dollarit öö.

Kohale jõudnud, tundsime end hästi – Sihanoukville tundus kohe teistsugune, kui teised Kambodža linnad, ikkagi kuurortlinn. Ka tuk-tukid olid seal teistsugused – motikate asemel olid need ehitatud autodele. Kuid siiski, kasutades sõna “kuurortlinn” teen ma seda Kambodža kontekstis, võrreldes Euroopa või isegi Tai kuurortlinnadega on Sihanoukville siiski Kambodžalik segadus.

Sihanoukville'is on tuk-tukid juba arenenumad
Sihanoukville’is on tuk-tukid juba arenenumad

Olime juba varasemalt otsustanud, et just Sihanoukville’is võtame reisil tempo maha ning viskame jalad seinale ning käime ka randades ja basseini ääres. Ette ruttavalt võib suhteliselt kogu Sihanoukville’i kogemuse täpselt niimoodi kokku võttagi.  Need päevad möödusidki basseini ääres, sellele aitas kaasa ka asjaolu, et toad olid tõesti basseini ääres. Toa uksest basseinini oli umbes 4-5 meetrit. Kuid lisaks niisama lösutamisele võtsime näiteks ka rollerid ning igaüks sai nendega linna vaatamas käia vastavalt enese soovidele. Tegime eelluure Otrese randadele ning sihikindlamad käisid ka trennis.

Beach Road hotellis lõõgastumas
Beach Road hotellis lõõgastumas

30. juuni, reede

Sellel päeval hakkasid asjad uuesti huvitavamaks minema. Alustuseks sõitsime vaatama Kbal Chay juga. 16 kilomeetri pikkune väga väntsutav sõit motika seljas tõi meid lõppude lõpuks ühe päris kena koseni. Käisime korra jalgupidi vees ja vaadet nautimas ning läksime selleks üle silla. Pärast, üle silla tagasi tulles, tuli meie juurde üks mees, kes ütles, et tagasi minekuks peame maksma 1000 rieeli näkku, ehk kokku ühe dollari. Läksime lihtsalt üle silla ning vastasin mehele kurva näoga, et meil pole kahjuks raha 🙂

Kbal Chay juga
Kbal Chay juga
Veepuudust juga ei kannatanud
Veepuudust juga ei kannatanud
Teekond joani kulges mööda punasest savist pinnasteed
Teekond joani kulges mööda punasest savist pinnasteed

Olime tagasi rollerite seljas ning plaan oli sõita Otresesse. Umbes tunniga sai see plaan täidetud – lamasime valgel rannaliival ning nautisime päikest. Olime seejuures suhteliselt ainukesed inimesed rannas. Olles peaaegu ainsad valged rannas, on loomulikult tarvis ka aeg-ajalt kõiksugu erinevaid kaupmehi ja muid teenusepakkujaid eemale tõrjuda. Rannaliival on võimalik osta päikeseprille, kõiksugu käevõrusid, saada pediküüri ja maniküüri ning isegi massaaži. Tegime rannas loomulikult ka väikesed snäkid – frititud krevetikettad ning homaarid. Maitse poolest mitte midagi väga head, aga suhteliselt söödav.

Samuti pakuti meile laevareise lähedal asuvaile saartele. Kohalike ärimeeste nimed on muudetud inglisepärasemaks, et neid normaalne välja hääldada oleks. Niimoodi ostsimegi enda laevareisi Johni käest, kellel oli seejuures mütsi peale suurelt kirjutatud John. Umbes 10 minutit pärast seda, kui olime Johniga käed löönud ning 20 dollarit reisi eest juba ettemaksuks tasunud, tuli meie juurde järgmine mehikene, kellel oli palju aukartustäratavam nimi. Härrasmees oli nimitegelane reisiagentuurist nimega Mr. Bond Travel Agency.

Mr. Bond meile kurvalt järgi vaatamas, otsustasime pärast paari tundi peesitamist linna poole tagasi sõita. Jõudsime sõita umbes kilomeetri, kui ühele meie rolleritest sõitis ette veoauto, mille tagajärjel sõitsime teepervel olevatesse aukudesse ning panime ilusasti külje maha. Õnneks pääsesime vaid šoki, kriimustatud rolleri ning katkiste käsivarte ning põlvedega. Magada sai ka edaspidi ainult ühe külje peal 😀 Kohalikud aga meile appi ei tõtanud, vaid seisid lihtsalt oma putkades ja naersid. Taaskord – tavaline Kambodža. Sõitsime veristena hotelli juurde, kus tegime endale väikese arstliku ülevaatuse ning lakkusime haavu.

Haavade lakkumine ei jõudnud aga väga kaua kesta – eesti mees on ju tantsulõvi ning seetõttu otsustasime vaatamata haavadele õhtul ranna poole minna, et näha, mis möll rannas toimub. Jõudsime kõndida umbes 800 meetrit esimese kebabiputkani, kui järsku kuskilt kaugemalt mingit mäsu kuulda oli. Jäime sõbraga kahekesi kebabe uudistama, kui üks sõpradest läks vaatama, et mis värk toimub. Kebabimüüja ütles meile samal ajal, et ju hiinlased jälle laamendavad.

Järgmisel hetkel näen mööda tänavat jooksmas oma sõpra, kannul umbes 20-pealine kokteil hiinlaste ja kambodžalaste segu, kes üksteist ning mu sõpra peksavad. Sõber jäi meie juurde seisma ning hiinlased jooksid mööda tänavat edasi meie hotelli suunas. Küsisime sõbralt mis juhtunud oli, mille peale ta vastas, et ta oli löönud nokauti ühe hiinlase, kes raudlatiga parajasti restorani segi peksis, mille peale ta siis endale ka selle “saba” sai. Kohalikud ütlesid meile, et ilmselt on meil nüüd kõik väga halvasti, sest hiinlastel olevat Sihanoukville’is palju mõjuvõimu. Otsustasime, et targem oleks ilmselt hotelli tagasi minna.

See oli väga hea otsus. Hotelli jõudnud ning parajasti administraatorile enda õhtu seiklustest pajatamas, nägime mööda tänavat jooksmas 30-40 pealist hiinlaste kampa, kellel olid käes raudtorud, kaikad ja muud käepärased vahendid, et väikest möllu korraldada. Hotelli administraator soovitas meile, et me läheks pigem enda tuppa ära ning enne homset enda nägusid sealt välja ei pistaks. Ütlen ausalt, et olime taaskord suhteliselt paranoilised ja hirmul ning väga magada ei saanud, eriti pärast seda kui kuulsime õues püssilaske.

1. juuli, laupäev

Ärkasime, olles meeldivalt üllatunud, et oleme veel elus. Vaatamata sellele mõtlesime, et mõistlikum oleks hotellis redutada ning tollel päeval enda nina hotellist väga välja ei pistnud. Üks julge käis turul ja trennis ning need olid kogu liikumised, mis tollel päeval tegime.

2. juuli, pühapäev

Tundus, et suurem oht on möödas. Seega otsustasime taaskord Otresesse minna, et Eestisse tagasi tulles ikkagi näha oleks, et me kuskil soojas käisime. Lisaks olid Otreses väga lahedad suured lained.

Instagrami kiik
Instagrami kiik
Otrese vaated
Otrese vaated

Igatahes, olukord oli üldiselt sarnane – taaskord tuli kamp kauplejaid, kellel oli eesmärk meile mida iganes pähe määrida. Nende seas oli ka järjekordne laevareisi pakkuja mr Micky. Pärimise peale, kas meil laevareis on broneeritud, teatas mr Micky, et mr John töötavat tema firmas. Seepeale lisas ta, et John olevat läinud lähedal asuvasse Kampoti linna, seega pole kindel, kas meie reis üldse toimubki. Teatasime Mickyle naljatledes, et kui John meie reisi ära kavatseb jätta, siis ärgu parem hakaku Kampotist tagasi tulemagi, muidu võib tal kehvasti minna. Seepeale Micky ainult naeris ning ütles, et üritab Johnile helistada ning ta ikkagi meile homseks järgi organiseerida. Küll aga lisas ta, et kui John telefoni vastu ei võta, siis peame uuesti kogu reisi maksumuse talle tasuma.

Samal õhtul leidis üks mu sõpradest Internetist uudise, mille kohaselt olevat paar päeva tagasi meie hotellist mitte kaugemal kui paarsada meetrit sõjaväe poolt kinni võetud 39-pealine raudlattide ja kurikatega relvastatud hiinlaste kamp. Kõik 39 hiinlast saadeti riigist välja. Arutasime antud uudist ka hotelli eestlasest mänedžeriga, kes arvas, et nende hiinlaste eesmärgiks oli kohaliku kinnisvara hindasid allapoole saada, et hiina ärimehed neid kokku osta saaks. Pärast mõningate lisaasjaolude avamist, sai ka meie rusikakangelane nii mänedžeri kui ka ta naise poolt kiita. Lisaks sellele saime me ka taaskord rahulikult magada.

39 hiinlase näod
39 hiinlase näod
Väljavõte uudisest
Väljavõte uudisest

3. juuli, esmaspäev

Pidi olema päev, mil lähme laevareisile kohalikke saari avastama. Hommik algas vana tuntud Kambodža loteriimänguga, mille nimeks on “kas-mulle-tuleb-täna-tuk-tuk-järgi-või-mitte”. Sellel hommikul osutusime selles mängus võitjateks, mis tähendas, et John oli Kampotist tagasi tulnud ning meie 20-dollarine investeering ei olnud tuulde läinud.

Küll aga keeldusid meiega sellel päeval koostööd tegemast need, kes taevaseid kraane reguleerivad. Hommikust saadik sadas ning sadu lakkas kogu päeva peale vaid 5-6 tunniks. Polnud hullu, tuju oli hea ning laevareis tõotas huvitav tulla.

Kogu rahvas koguti väiksesse kohvikusse, kus toimus hommikusöök, mis oli hinna sees (reisi hinnaks oli 10 dollarit nägu). Sellele järgnes väikene jalutuskäik mööda rannaliiva ning saimegi kobida klassikalise kohaliku madala paadi peale. Mootor hakkas undama ning sõitsime oma umbes 12-inimeselise seltskonnaga paadi kaikohast jõe suudmes välja.

Esimene peatus pidi olema snorgeldamine. Snorgeldamine ei olnud kahjuks midagi erilist, kuna värvilisi koralle või kauneid kalu selles piirkonnas polnud. Küll aga oli võimalik näha igas suuruses merisiilikuid. Snorgeldamisvarustus oli kõik üldkasutatav, kuid see ei seganud tollel hetkel küll mitte kedagi.

Võtsime kursi ühele troopilisele saarele, kus oli võimalik päevitada, ujuda ning võrkpalli mängida. Olles saarel umbes tunnikese olnud, hakkas aga täielikku paduvihma sadama. Meid see aga ei seganud ning mängisime selles padukas kohalikega võrkpalli edasi. Pärast vihma lõppu tegid meie paadijuht ning giidi-laadne kaasteeline meile kanašašlõkki.

Saarel hakkas ilm vihmaseks tõmbama
Saarel hakkas ilm vihmaseks tõmbama

Viimane atraktsioon oli umbes seitsme meetri kõrgune kalju, mille otsast terve meie reisiseltskond alla hüppas. Adrenaliinilaksule lisas asjaolu, et otse kalju all olid kolm suurt kivi, millele oli täitsa võimalik pihta hüpata. Nõrkasid meie seltskonnas aga polnud ning isegi Skandinaaviast pärit noorukesed tüdrukud sooritasid hüppe edukalt.

Tagasi mandril asuvasse sadamasse sõites võttis aga tõeline torm võimust. Meie paadikene hüppas nagu ameerika mägedel ning kõik inimesed ning nende asjad olid täiesti läbimärjad. Kuna meie olime aga valdavalt ujumisriietes, ei olnud meil sellest sooja ega külma ning tundsime sellisest sõidust vaid lõbu. Jõudsime sadamasse ning leidsime endale pärast mõningat otsimist pizzaveoga tegeleva tuk-tuki, mis meid hotelli viis. Seejärel otsustasime, et on aeg Kambodža tolm meie jalgadelt pühkida ning vaadata, mida lahedat pakub meile Taimaa, seega ostsime bussipileti Trati.