Olime sõpradega tüdinenud ja rutiin oli meist kuidagi jagu saanud. Kahel meist juhtus see Kaitseväe tõttu, kahel lihtsalt, ilma otsese põhjuseta. Otsustasime, et peame minema kuhugi, kus kõik oleks täiesti teistmoodi, et enda mõttemaailm vanadest ja tuttav-igavatest asjadest puhtaks raputada. Millegi pärast langes valituks Kagu-Aasias olev backpackerite meelispaik – Kambodža kuningriik. Miks, küsite? See küsimus sattus meile ka reisi jooksul mitu korda ette ning lõpuks me paremat vastust ei leidnudki, kui “miks mitte”?

Kuna ma teadsin, et plaanin sellest reisist ka siin kirjutada, siis kogu reis laotub teie ette päevade kaupa minu peetud päevikuna – reisi kuupäevadeks oli 21. juuni kuni 13. juuli.

21. juuni, kolmapäev

Ärkasin Gena juures. Eelmisest päevast tundsin veel kergeid beer-pongi järelmõjusid, kuid ei midagi liiga traagilist. Hommikusöök oli huvitav – suutsime kamba peale pudru teha selliselt, et see oli tehtud ülikõrgel temperatuuril ja ülivähese vedelikuga, meenutades lõpp-produktina rohkem mingit ehitussegu kui putru. Kuna aga arvestasime, et ilmselt tuleb reisi jooksul meil selliste toidukordadega veel küllalt rinda pista, siis sõime kõik selle ehitussegu mõningase nurisemise saatel ära.

Mõne aja pärast tuli Gena ema ja viis meid lennujaama. (mad props!) Lennujaamas klassikalised protseduurid tehtud ning võisimegi istuda Turkish Airlinesi lennule, mis pidi meid viima alustuseks Istanbuli. Ei saa mainimata jätta, et Turkishi pardal saab väga hästi süüa ning seda ka lühikestel lendudel nagu meie kolme tunnine lend Istanbuli. Võib-olla oli toit eriti hea just võrdluses varem söödud ehitusseguga. Igatahes, Istanbuli jõudnud, tuli seal pisut aega viita ning saimegi istuda enda öö läbi kestvale lennule, mis hommikuks pidi meid olema toimetanud Bangkoki lennujaama.

22. juuni, neljapäev

Bangkok ja tuur piirile

Kaelavalu. Peavalu. Kanged jalad. Jetlag. Need on märksõnad, mis on teada-tuntud ilmselt igaühele, kes on enam kui 6-tunnise lennureisi üle elanud ning on pikem kui 1,80, kuigi ega ilmselt lühematel inimestelgi oluliselt lihtsam pole. Olenemata kõigist probleemidest oli reisiärevus sees ning ei lasknud sellistel väikestel asjadel absoluutselt segada. Küll aga hakkas vaikselt kohale jõudma, et kuhu me jõudnud oleme. Seda aitas meelde tuletada see, et sõbra ees istunud kahemeetrisel ja vähemalt 120-kilosel mustanahalisel mehemürakal oli kohvrist paista ainult üks asi – kondoomid.

Jõudnud lennukist välja, hakkasime selles täieliku müsteeriumina mõjuvas maailmas vaikselt orienteeruma. Unesegased, võimetud mõistma Aasia aktsendiga inglise keelt ning üldiselt segaduses, üritasime endale taksot leida.

Bangkoki Suvarnabhumi lennujaamas saadakse taksosid järjekorranumbri alusel, vastavalt piirkonnale, kuhu sõidad. Suutsime takso saada ning mina suutsin taksojuhi ka kogu ülejäänud teekonnaks naerukrampidesse saada sellega, et üritasin maanduda juhiistmele, nimelt on Tais vasakpoolne liiklus, seega juhid istuvad hoopis paremal pool. Seega sain kogu sõidu aja vaadata meie taksojuhi hambutut naeratust, kuigi seda oleks saanud näha vist nagunii. Täheldasin muujuures, et Kambodžas ja Tais on päris paljudel inimestel hambakomplektist üks või enam puudu, seda enamasti kõige nähtavamatel kohtadel. Ei oska sellele kahjuks mingit adekvaatset põhjendust leida, peale tõenäoliselt puuduliku hambaravi 😀

Meie sõit aga ei kestnud kaua, sest jõudes lennujaama alast välja peamagistraalile, tõmbas meie taksojuht takso järsult kõrvale ning teatas, et tegelikult peab tema hoopis sõitma kuhugi teise linna ning meid vahetatakse ühe teise takso peale, millega sõidab ta vend. Ühesõnaga, esimene skeem Tais lasi end oodata kõigest 20 minutit ning skeemi läbiviijateks olid Tai vennad Kääpad. Hästi, lasime end ümber laadida ning kuna hind jäi väidetavalt samaks, siis ütlesime oma uuele taksojuhile, et ta viiks meid Bangkoki keskrongijaama. Teisest autost tariti seejuures välja kaks näiliselt samuti läänemaailmast pärit meest, kes tundusid umbes täpselt sama segaduses kui meie. Meie sõit aga läks kiirelt ja mugavalt ning olime varsti rongijaamas.

Bangkoki keskrongijaam on aga väga huvitav koht ning valdavalt sinna (eriti off-seasonil) turistid ei satu. Need vähesed, kes satuvad, saavad aga jälle pisut mõistatada ning proovida enda kannatust erinevate Tai-stiilis skeem-mõistatustega.

Kohe rongijaama uksest sisse astudes lendas võrdlemisi kiirel sammul meie juurde üks daam, kes vuristas ette, et Kambodža piiripunkt, mille poole me suundume, pannakse neli tundi varem kinni, sest sulgemisaegasid on muudetud. Seega ei jõudnuks me tema sõnul mitte iialgi rongiga õigeks ajaks sinna ning peaks piiril ööbima. Tema, olgu ta õnnistatud, aga lubas meid kõigest sellest päästa, pakkudes meile privaattaksot otse piirile kõigest 5000 bahti eest (umbes 130 eurot). Otsustasime antud võimalust siiski mitte kasutada ning ostsime endale rongipiletid neljandasse klassi, mis läksid maksma 192 bahti (umbes 5 eurot), seega “säästsime” päris hea summa raha ning ilmselt ka närve.

Keskmine Tai vedur
Keskmine Tai vedur
Vaateid rongiaknast Bangkokis
Vaateid rongiaknast Bangkokis
Rong ja selle huvitavad reisijad
Rong ja selle huvitavad reisijad
Linnast väljas = tsivilisatsioonist väljas
Linnast väljas = tsivilisatsioonist väljas

Rongisõit oli mõnus ja autentne kogemus – kogu reis ise võttis umbes 6 tundi ning rong oli täis kõiksugu karvaseid ja sulelisi. Kliimaseadet rongis loomulikult polnud ning väljas oli umbes 30 kraadi. Pole ilmselt tarvidust öelda, et esimese tunni pärast olime kõik higist leemendavad ning üldises rammestuses. Aega aitas mööda saata sellesama rongi mehhaanik, kes tuli meie juurde inglise keelt õppima/õpetama (vaata videot).

Piiril ning transpordijamad

Piiril olevast rongipeatusest oli lühikene tuk-tuki sõit piiripunktini, mis vaatamata rongijaama-daami väidetele oli lahti täiesti õige ajani. Algas hunnik paberimäärimist ning veebikaameraga pildistamist. Nii Tai kui ka Kambodža piiril tehakse inimesest iga kord veebikaameraga pilti, kui ta riiki saabub või sealt lahkub. Kaamerad on loomulikult paigutatud keskmise asiaadi pea kõrgusele. Nii pidime end pildi tegemiseks peaaegu kükki laskma, arvestades asjaolu, et koguni kolm meist on pikemad kui 1,90.

Pärast fotosessiooni ning igaüks 35 dollarit vaesemana jõudsime lõpuks õnnelikena Kambodža poolel piirilt välja. Hakkas pimedaks minema. Juunis-juulis on sealmail umbes kella poole seitsmeks õhtul täiesti kottpime. Selles pimeduses hakkasime endale koos teiste seljakotirändajatega minibussi otsima, et saada Angkor Wati ligidal asuvasse Siem Reapi linnakesse.

See ülesanne polnud absoluutselt lihtsate killast, sest kõik minibussi võllid piirkonnas väitsid end olevat samast firmast (loe: maffiast), jättes meile seega üpris vähe kauplemisruumi. Meie kõik aga, olles sattunud riiki, kus lõpuks kaubelda saab, tundsime vasikavaimustust selle teadmise üle, et hinda üldse kuidagi mõjutada on võimalik ning üritasime kõige paremat diili saada. Pärast mõningaid ähvardusi, karjumisi ja umbes 10 korda ära kõndimisi saime lõpuks hinna kaubeldud 8$ peale (jah, Kambodžas kasutatakse valuutana USA dollarit), mis aga meie reisikorraldajad üpris vihaseks tegi.

Kõrvalepõikeks pisut USA dollarite kohta ning Kambodža rahasüsteemi kohta: riigis kehtib tegelikult kaks rahaühikut – peamiselt on kasutuses USA dollar ning sellega paralleelselt Kambodža rieel, mida kasutatakse sentide asemel. 4000 kohalikku rieeli on võrdne ühe dollariga. Muuhulgas on neil ka dollarite suhtes eriline pedantsus – kõik määrdunud, natukenegi rebitud või muudmoodi deformeerunud rahatähed lükatakse kõikjal tagasi ning neid on võimalik uute vastu vahetada ainult pangas, kus on väga pikk järjekord. Ja ma garanteerin, et neid dollareid vaatab kullipilguga üle ABSOLUUTSELT. IGA. TEENINDAJA. Seega, Kambodžasse minnes tuleb enda dollarid varakult üle vaadata ning olla veendunud, et ükski neist ei oleks kohalikele kuidagi vastuvõetamatu.

Tulles aga tagasi meie minibussi seikluse juurde – hakkasime siis oma ilusa, värvilise ja kõrge laega VIP minibussiga sõitma, kuid üllatus-üllatus, jõudsime sõita kõigest paar kilomeetrit, kui tuli uus peatus. Kolisime oma asjad vähemalt 10 aastat vanema minibussi peale, mis vedas lisaks meie pagasile ja meile ka mingit riisilaadungit. Tundsime ennast väsimusest kuidagi paranoiliselt ning reisijuhtide varasemad ähvardused ning uue minibussi väljanägemine ei olnud selles suhtes absoluutselt abistava iseloomuga. Sõitsime pimedas mööda tundmatut marsruuti tundmatusse kohta, kaaslasteks vaid tundmatud inimesed. Lisaks istus bussi eesistmel juhi kõrval keegi kuldketiga venelane, kes ei rääkinud meiega kogu reisi jooksul peaaegu sõnakestki ega ei selgitanud, kes ta on (teda polnud varasema minibussi peal). Küll aga rääkis ta peaaegu terve aja telefonis vene keeles. Kuna meist peaaegu keegi vene keelest aru ei saa, siis tundus meile, et ta teeb mingeid ettevalmistusi meie nülgimiseks. Ühesõnaga – kahetunnisest sõidust esimese tunni mõtlesime välja võimalikke põgenemisviise ning muid kõige tumedamaid mõtteid.

Umbes selline nägi välja meie transport. Sellised minivanid liigutavad inimesi Kagu-Aasias kõikjal linnade vahel.
Umbes selline nägi välja meie transport. Sellised minivanid liigutavad inimesi kõikjal Kagu-Aasias.

Siem Reapis koos härra Daraga

Vaatamata kõigele, jõudsime siiski ilusti elusana kohale, kuid bussijuht viis meid bussijaama või hotelli asemel hoopis kuhugi pimedale kõrvaltänavale, kus meid võtsid vastu kohalikud tuk-tuki juhid, kes meid siis erinevatesse hotellidesse laiali kandsid (Kambodža skeemid). Meie tuk-tuki juhi nimi oli Dara ning tuli välja, et tegemist on paraja fruktiga, kuigi parajad fruktid on tegelikult kõik tuk-tuki juhid. Hilisem eestlaste hotelli mänedžer Jim rääkis meile taustainfoks, et tuk-tuki juhtideks saavadki ainult kõige lollimad inimesed, sest nende ainus oskus on motikaga sõita ning seda oskavad sealkandis kõik inimesed alates 5-aastasest peale. Sellest on võimalik järeldada, et võimalused tuk-tuki juhi geenius olemiseks ei ole just väga suured.

Siem Reapi tuk-tuki juht härra Dara
Siem Reapi tuk-tuki juht härra Dara

Härra Dara vedas siis meid mööda Siem Reapi ringi ning aitas sobivat hotelli otsida. See, et tuk-tuki juhid aitavad erinevaid teenuseid leida, on üldse suhteliselt tavaline praktika. Tuk-tuki juhist ei tohiks kindlasti mõelda kui taksojuhist, vaid pigem kui amatöör-reisikorraldajast. Rõhk seejuures sõnal amatöör. Dara aitas meil hiljem leida nii massaažikohtasid, söögikohtasid kui ka kõike muud vajalikku, mis meile parajasti pähe võis karata. Loomulikult tuleb tuk-tuki juhi soovitusi kuulates silmas pidada seda, et tõenäoliselt soovitab ta esmajärgus kohtasid, kus tal mingi soodne diil küpsemas või kus ta sugulased töötavad ning ta saab sealt hea komisjonitasu. Ühesõnaga, kõikidesse tuk-tuki juhi soovitustesse tuleks suhtuda siiski kriitiliselt. Kui aga ise paremini ei tea, on nad väga head ja võrdlemisi turvalised inimesed, kellele soovitustele toetuda.

Dara suutis meile leida sobiva hotelli ning see sai meie hotelliks terve Siem Reapis viibimise ajaks. Koha nimi oli Sidewalk Cofe Hotel ning see “Cofe” nimes pole seejuures minu kirjaviga. Ega seda hotelli väga kellelegi esimese valikuna ei soovitaks. Hotellis polnud esimesel päeval peale meie vist mitte ühtegi inimest ning üldine kogemus oli naljakas. Näiteks olid seal olemas kõikjalt hotellidest tuntud uksekaardi pesad, et tubades elektrit sisse lülitada, kuid Sidewalk Hotelis ei ei pidanud sinna panema uksekaarti, vaid ka kohalik staff kasutas seal vanu sim-kaardi ümbriskaarte. Üldiselt võis sinna pesadesse panna mida iganes ning uksed käisid siiski lahti võtmetega. Samuti oli hotelli basseini ääres silt: “vabandame, et meil basseini ääres haiseb, kuid siin ligidal on linna reoveesõlm” ning administraator omakorda tervitas hommikul esimese asjana hüüdega: “sexy boy!“. Hommikusöök oli küll hinna sees, kuid see oli isegi Kambodža kohta huvitav (vaata pilte).

Meie aga olime pikast ülalolekust ning keskkonnavahetusest nii kurnatud (pea 40 tundi järjest üleval), et käisime pesus ning läksime magama.

Sidewalk Hoteli esine vaade
Sidewalk Hoteli esine vaade
Maagiline "inclusive" hommikusöök
Maagiline “inclusive” hommikusöök
Teine variant hommikusöögist
Teine variant hommikusöögist

23. juuni, reede

Olime vägagi välja puhanud ning energiat täis. Kahjuks või õnneks ei olnud meil vähimatki plaani, kuidas seda energiat sihtotstarbekalt kasutada ning seetõttu läksime kõik neljakesi massaaži. Pärastlõunal maandusime happy pizza restorani, kust saime väga huvitava lõunasöögi osaliseks. Happy pizza on kohalik toit, mis on “eriliste ürtidega” immutatud. Me ei tea täpselt, mis ürdid need olid ning ega me tegelikult ilmselt ei tahaks teada ka. Ülejäänud päev läks väga kiirelt basseinis vedeledes ning niisama mööda linna ringi vaadates ning lolli juttu ajades. Olime kutsunud mr Dara kella 22:00ks endale hotelli järgi, kuid millegipärast saabus ta alles kell 12 öösel nähes pisut lohvakas välja ning uuris, kas me homme temaga ikkagi Angkor Wati tuurile läheme. Kinnitasime Darale, et tuuril on roheline tuli. Keegi ei maininud poole sõnagagi seda, et miks ta kella kümneks tulnud polnud ning Daral polnud endal ka vähimatki kavatsust seda kuidagi selgitada. Tavaline Kambodža värk.

Happy pizza vol 2
Happy pizza vol 1
Happy pizza vol 1
Happy pizza vol 2

24. juuni, laupäev

Päevakavas – Angkori templid. Nagu Kambodžale kohane, proovivad kõik pidevalt õlut pähe määrida ning see kord ei erinenud teistest. Meie tuk-tuki juht oli toonud terve külmutuskastitäie õlut, mida ta rõõmsa näoga meile presenteeris ning pärast umbes iga tunni aja tagant pakkus, vaatamata asjaolule, et selleks ajaks oli meil kõigil õllest kopp juba võrdlemisi ees. Olgu ennetavalt öeldud, et tegelikult oli külmast õllest lõppkokkuvõtteks vägagi kasu, sest tegemist oli kõige kuumema päevaga üldse meie reisi jooksul ning templites ringi vaatamine oli ikka väga kurnav, eriti kui päike terve aeg lagipähe paistis.

Angkori templikompleksi pileteid müüakse kuskil linna ääreosas paiknevas kompleksis, kus tundub pigem olevat hotell kui piletiputka. Igatahes tehti seal jälle meist toredad veebikaamerapildid, mis koheselt ka piletite peale keevitati. Kobisime kiirelt tuk-tuki peale ning sõitsime sisse templite piirkonda. Piirkonnas sees tegime kiire ning väga ülemakstud eine ning trügisime suveniire müüvate laste vahelt templeid vaatama.

Kindel nõuanne inimestele, kes lähevad Angkori templikompleksi vaatama – meie võtsime endale giidi vaid Angkor Wati vaatamiseks, kuid piirkonnas on ka teisi, väiksemaid templeid, millest mitte ühegi vaatamisel ei ole suuremat mõtet ilma giidita, sest templites infotahvlid puuduvad ning niisama ringi käies ei saa suurt midagi uut teada. Õnneks Angkor Wati giid päästis meid selles suhtes pisut ning rääkis meile ka üldisemas pildis khmeeride ajaloo ning Angkori templikompleksi kohta. Tuur kokku võttis umbes 4-5 tundi.

Väidetav maailma keskpunkt
Väidetav maailma keskpunkt
Angkor Wat
Angkor Wat
Vaade ülevalt
Vaade ülevalt
Khmeeride kuninga rõdu
“Khmeeride kuninga rõdu”
Väga järsk trepp
Väga järsk trepp
Angkor Wati seinad räägivad loo võitlusest deemonkuninga ja tema ahviarmee vastu
Angkor Wati seinad räägivad loo võitlusest deemonkuninga ja tema ahviarmee vastu
Angkor Wati hoov
Angkor Wati hoov
Just selles kohas tehakse legendaarseid päikesetõusu ja päikeseloojangu fotosid
Just selles kohas tehakse legendaarseid päikesetõusu ja päikeseloojangu fotosid

Siem Reapi ööelu

Pärast tuuri läksime tagasi hotelli, tegime kiire massaaži ning otsustasime, et läheme samal päeval ka linna ööelu vaatama, sest tegemist oli meie viimase päevaga Siem Reapis. Tuk-tuki juht otsustas meiega koos peole tulla ning võttis kaasa ka oma sõbra. Tasuks selle eest said härrad endale nende elu esimese Smirnoffi pudeli, mille kohta oli kommentaariks “looks expensive, I’m gonna hold rice wine in it“.

Ööklubikultuur on Kambodžas väga kahtlane, eriti oli see seda Siem Reapis. Sisuliselt on võimalusi kaks, kas minna kohalike ööklubisse, kus tantsuplatsil on ainult mehed ning muusikaks on kas:

a) kummalised khmeeri remixid lääne lugudest

b) tümakas, mida kuulavad inimesed ainult narkopaugu all olles

c) khmeeri karaoke

Teiseks võimaluseks on minna ööklubisse või lokaali, kus tantsuplatsil on kõik naised (kuid nad on siiski tööl, if you know what I mean). Tahes-tahtmata otsustasime sellel õhtul esimese kasuks. Veetsime osa aega seal ning osa aega tänaval tantsides, kus on motikatele ehitatud baariletid, mille ääres ka tantsida saab. Kokkuvõtlikult võiks öelda, et meie esimene kokkupuude Kambodža ööeluga jättis meid mõnevõrra segadusse.

25. juuni, pühapäev

Kibelesime juba mitu päeva, et saaks suuremasse linna kui Siem Reap. Pühkisimegi provintsilinna tolmu enda jalgadelt ning mängisime täispanuse peale – järgmiseks peatumiskohaks oli Kambodža pealinn Phnom Penh. Õnneks oli meie sõber Dara meile suutnud bussile vastu tulema sokutada enda sõbra härra Changi, kes loomulikult oli ka tuk-tuki juht. Kohale jõudes ootas meid vaatepilt, mis tundus väga naljakas ning mille peale me bussis mitu minutit järjest naersime. Kui see toimuks Euroopas oleks kõik väga okei, aga naljakas oli just see, et khmeerid, kes tavaliselt formaalsustega ei tegele, olid sellise idee peale tulnud:

19551072_10210262223768516_1605271736_n

Tulime bussist maha ning härrasmees tutvustas ennast meile lähemalt: “My name is Chang, like the beer!”, teatas ta rõõmsalt. See oli üldse üks Changi kaubamärgiga fraasidest. Üldiselt moodustasid suure osa ta vestlusest kõigest paar fraasi, mis lisaks eelnevale kõlasid järgmiselt: “happy day, happy life, happy hour” (neid võis kasutada suvaliselt suvalistes kohtades) ning “okay, why not my friend”. 

Lasime Changil sõidutada end läbi kogu Phnom Penhi ning näidata erinevaid hotelle. Chang oli juba suhteliselt murest murtud, sest tal hakkasid valikust hotellid otsa saama, kuid otsustasime, et üks hotellidest siiski sobis meile ning nagu hiljem välja tuli, oli tegemist hea valikuga.

Grillitud konnad & embrüomuna

Kuna olime pettunud hiljuti kogetud Siem Reapi ööelus, siis lootsime, et pealinnas on asjad lõbusamad ning otsustasime taaskord välja minna, kuid enne seda viis Chang meid sööma ühte kõige kahtlasemasse, kuid samas väga autentsesse ja heasse söögikohta, mis oli lihtsalt kuskil pimedas tänavavahes. Menüü oli sama huvitav, kui koht ise – söögiks oli buffalo, grillitud konn ning veiseliha. Seejuures paberi peal menüüd ei olnud olemas ning menüüd sai ainult teenindaja käest valikuid küsides. Huvilised (mina ja Chang) said ka areneva embrüoga muna süüa/juua.

Pime tänavavahe, kus sai süüa grillitud konna
Pime tänavavahe, kus sai süüa grillitud konna

Edasine õhtu möödus aga huvitavalt ning Phnom Penhi ööelu oli kindlasti hoopis teisest mastist kui Siem Reapi oma. Esimesed joogid tegime tiheda liiklusega Phnom Penhi tänavanurgal, väikeste lastenurga plastiktoolide ja plastiklaua taga. Hotelli jõudes “ootas” meid seal üks härrasmees, kes meid ka varem oli enda juurde aega veetma kutsunud, et koos välja minna. Ainus erinevus oli selles, et nüüd magas ta hotelli esikus tugitoolis, kaaslasteks pudel viina, söögipoolis ning üks kohalik noormees.

Muuhulgas selgus sellel päeval enne linna minekut, et ööbime samas hotellis teise eestlasega. Tegemist ei olnud seejuures lihtsalt eestlasega, vaid meie järgmise sihtpunkti – Sihanoukville’i eestlaste hotelli mänedžeriga, kellel nimeks Jim. Jim on Kambodžasse reisivate eestlaste jaoks mõnevõrra legendistaatuses, sest ta annab alati väga head nõu. Vestlesime sellel õhtul põgusalt, kuid õnneks ööbisime samas hotellis täpselt sama päevani.

26. juuni, esmaspäev

Oli võrdlemisi masendav päev, sest käisime vaatamas Kambodža genotsiidi ning diktaator Pol Potiga seotud “surmaväljasid”. Kommunistlik diktaator Pol Pot suutis nelja aasta jooksul tappa peaaegu veerandi kogu riigi elanikkonnast (umbes kaks miljonit inimest). Surmaväljad on üks legendaarsemaid kohti, kus on selleaegsed massihauad ning samuti näiteks kolpade kollektsioon, mille puhul on värviliste kleebistega viidatud, kuidas kolpade omanikud tapetud olid.

Kogutud koljud
Kogutud koljud

Isegi muidu rõõmsatujuline Chang võttis surmaväljad kokku nii: “you go inside, you happy, but after you come out you must be sad”. Keskmisest morbiidsemas tujus läksime pärast surmaväljade nägemist aga turule sisseoste tegema. Plaanis oli osta riideid ning seljakotid. Diilid olid head, kauplemine tegi tuju lõbusamaks – saagiks mõned riided ning suured seljakotid, mille saime väga odava raha eest, kõigest umbes 20 dollarit iga koti eest.

Asi võttis aga veelgi huvitavama pöörde, kui üks mu sõpradest otsustas minna Kambodža juuksurisse. Muuhulgas oli tegemist sama juuksuriga, kelle juures Chang ise käib. 2 dollari ja 10 minuti pärast nägi ta välja nagu täiesti uus mees. Juuksuris käimise jooksul suutis ilm aga keskmisest Ida-Aasia hoovihmast muutuda peaaegu orkaaniks, seega lasime end hotelli viia ning sisustasime ülejäänud õhtu piljardit mängides.

Piljard on Kambodžas ülipopulaarne. Sisuliselt igas hotellis, baaris või muus lokaalis on piljardilaud. Nende piljardilaudade kvaliteeditasemed, värvused, kiide kõverused ning kõik muud tegurid varieeruvad nii drastiliselt, et sisuliselt on iga kord piljardi mängimine uues kohas nagu esimene piljardimäng elus. Kogu reisi jooksul mängisime me päris mitukümmend tundi piljardit ning ilmselt võib meist igaüks öelda, et pärast seda reisi on ta piljardis palju parem.

Follow my blog with Bloglovin