Käisin eile Sõpruses  dokumentaali “Nõukogude hipid” esilinastusel.

Ma ei oskagi öelda, kas film hämmastas pigem selle poolest, et Nõukogude liidus tõepoolest oli radikaalseid hipisid või pigem viis dokumentaal ka vaatajate vaimu kusagile kõrgemale tänu selles esinevatele hipide ütlustele ja mõtetele.

Dokumentaal oli põnevalt ja värviliselt üles ehitatud. Kasutatud oli ka veidraid eriefekte, et edasi anda vaimset tunnet, mis tekib erinevaid psühhedeelseid aineid tarbides ning mediteerides.

pic3

Filmis oli palju vanasid animatsioone lendamisest ja ülivaimsete inimese rännakutest, mis suutsid koos Biitlite psühhedeelse rockiga ka mitte nii tundlikele vaatajatele aimu anda sellest vibe’st.

Dokumentaalis näidati nii radikaalseid hipisid, kes protestisid Nõukogude range korra vastu, kui ka teistmoodi hipisid, kes ei suutnud lõputult niisama istuda ja vaimsed olla – kunstnikud, näitlejad, muusikud jm loomingulised inimesed, kes protestisid ühiskonna vastu läbi oma loomingu. Paljud neist pandi hullumajja.

Kõige tähtsam osa filmis oli vast see, et hipidel oli (ja mõnes mõttes on siiamaani) võrgustik üle maailma. Kõikides maailma paigus on inimesi, kes ei pea raha, kapitalismi ja lääne ühiskonda oma “giidiks”. Nemad on iseenda jumalad, iseenda päikesed ja tunnevad end õnnelikult selles süsteemist väljas olevas süsteemis. Hipisid oli Nõukogude Liidus palju ja neid ühendas sama vaimne tasand, sama vabadus, samad mõtteviisid – kirg elada, kirg rännata, kirg rännata läbi elu.

Enda kogemus

Olles ise käinud oma 20 eluaasta jooksul kahes hipikommuunis – Ibizal ja Tenerifel. Seetõttu tunnen võib-olla rohkem, mida vabadus nende inimeste jaoks tähendab. Ma mõistan, et kuna ma ei ole nendes kommuunides pikka aega ise elanud ja seda keskkonda analüüsinud, siis ma ei saa öelda, et “fafafafa ma tean täpselt kuidas hipid mõtlevad ja elavad”, siiski märkasin nende tänapäevaste kommuunide puhul väga sarnaseid elemente, mida leidub ka meie Lääne kapitalistlikus ühiskonnas. Üheks põhilisemaks nendest on kadedus. Vägivalda küll võib-olla pole, aga kadedus on inimloomuse osa, millest on raske ka kõige vabameelsemana lahti lasta.

Toon näite: kõige lahedama hipionniga vanamehel olid päikesepaneelid ja DJ keskus ning onn, mis oli väga hästi ja korralikult ehitatud. Ta teenis endale söögiraha nii, et teised hipid said käia oma elektroonikat tema juures laadimas. Jah, tänapäeva hipid siiski kasutavad nutitelefone. Ometi ta kurtis, et tema sealsed kommuuninaabrid on tema peale kadedad ja nüüd ta hoiab pigem omaette. Ma mõistsin seda kadeduse osa, kuna inimesena olen ise kadedust tundnud ja enda ümber näinud, aga jah, see selleks…

Pärast filmi tulid rääkima filmis esinevad hipid ning filmitegijad ise. Kohal oli ka Igor Mang koos oma koeraga.

Nad jäid jutustama veel peaaegu tunniks ajaks. Nende mõtted ja seosed selle filmiga, oma minevikust ja ka tänapäeva “hipidest” olid vägagi meeldejäävad, samaaegselt tunnen, et unustasin kõik ära, sest oma mõtete ja nende omapärase väljendusega, olles hipid, läksid nad väga sügavuti. Pärast filmi kiirustasid paljud inimesed  kinosaalist ära, sest noh, raske on keskenduda ja minna niivõrd sügavuti, nagu nemad seda tegid. Filmi autor, noor naine, oli niivõrd emotsionaalne, ta tegi publikust pilte iga nurga alt ise rõõmust nuttes – see oli ilus vaatepilt. Mu lemmik sellest seltskonnast oli Igor Mangi koer, kes oli omas elemendis . Ta vaatas publikusse ja haukus nagu oleks tema palju targem ja tähtsam seal.

Esmaspäeval, 5.juunil kell 18:30 on taaskord võimalik näha filmi nii, et sellele järgneb dokumentaalis esinenud hipide ja filmitegijate kommentaarid ja lood. Filmi näidatakse veel mitmeid kordi Sõpruses kui ka Artises, nii et kui teil on huvi oma maailmapilti avardada ja hipidelt elunippe saada, siis palun – väga hea film, millega seda teha.