Kui sa soovid 2 tundi tooli käetugedest kinni hoida ja tunda, nagu oleksid parajasti püssikuulide eest põgenemas, siis soovitan vaatama minna reedel esilinastunud filmi “Baby Driver” või “Põgenemise rütm” eesti keeles.

See on täitsa actionit täis action-film. Aga ma soovitan seda filmi isegi neil näha, kes pole tingimata sellise žanri fännid.

Jah, mõned stseenid ja kohad olid minu jaoks klassikaliselt liiga cheesyvõitu. Ning ka heli oli Coca Cola Plaza Scape saalis kraadi võrra liiga valjuks keeratud eelesilinastusel, mistõttu kinokaaslased väljusid saalist sama kõrvakuminaga, mis filmi peategelasel. Sellele vaatamata:

– Ma katsusin filmi jooksul enda pulssi nalja pärast mitu korda. See oli umbes sama kiire, kui trenni tehes.

– Kui näitlejate nimistus on Jamie Foxx ja Kevin Spacey, siis ei saa film olla halb.

– Kevin Spacey karakter on esmapilgul väga ühekülgne ning stereotüüpne, kuid tegi filmi lõpu poole üllatavaid otsuseid, mis andis minu meelest tema tegelaskujule palju juurde.

– Kuigi see on action film, on see ka muusikafilm. Soundtrack sellel filmil on väga eriline, väga stiilne ja mängib filmi üldmuljes väga suurt rolli. Just muusika eristabki seda filmi tavalisest action-filmist ning ilmselt just filmimuusika panigi mind Baby Driver-ist üldse kirjutama.

– Pärast filmi vaatamist olen ma veendunud, et Baby on inimese nimeks kõige parem nimi üldse.

Just nende aspektide tõttu ma teengi lihtsalt julmalt sellele filmile reklaami. Kui ei tea, mida vaatama minna, siis see on minu meelest üks kindel valik. 🙂