Kui paar inimest on pea 2 tundi ühes ruumis, siis tuleb ju ette neid hetki, kus ei suudeta teineteist kuulata ja seda ainult sellepärast, et isikliku seisukoha pealesurumine on tähtsam, kui lihtsalt vestlus inimestega. Selline isiksuste kokkupuude on kõige tihedam koolis ning ülikoolis, kus sinuga ühes klassis ning kursusel on täiesti erinevad inimesed ning te olete sunnitud omavahel suhtlema. See riigi poolt tekitatud olukord, kus õpilaste tolerantsus teineteise vastu on pandud proovile, võib lõppeda hästi ja ka veidikene kehvemalt – erinevad inimesed, kas arendavad sind või jätavad su lihtsalt kohapeal tammuma.

Ühel kolmapäevasel päeval läksin ma VAT Teatri lavastust “Revolver” vaatama. Kui ma tavaliselt olen midagigi välja uurinud ja puurinud lavastusest, siis sellest etendusest teadsin ma ainult asukohta, algusaega ja pealkirja. Pealkiri oli minu jaoks, nendest kolmest teadaolevast punktist, kõige pilkupüüdvam.

Täpselt kell 19 hakkasime liikuma TORNISAALI. Meid juhatasid sinna kaks noort, kes mainisid alguses väikest fakti, et võib ühe korruse minna liftiga, ent siis kui piletid olid neil kontrollitud, siis ütlesid et ei ole soovitatav minna liftiga. Kui ma nii mõtlen massist, kes kõik ootasid huviga rännakut tornisaali, siis oli meid vist üle 23.

Lõpuks jõudsime saali. Vabad kohad, istu sinna kuhu saad ning pärast ära vingu, kui olid liiga aeglane tegevuselt või vaimult. Lavakujundus meenutab osaliselt mingisugust Jaapani magamistuba, teisalt aga Sopranode tagatuba.

Etendus oli väga vinge. See kuidas kõik tahavad näidata enda seisukohta ühiskonna suhtes ning üleolevat suhtumist ruumis kaasviibijatele, pani mõtlema, et kui praegust selline situatsioon juhtuks Viru keskuse liftis, siis kas ma tooksin ka põhiargumendiks “Enamuse soovil”.  Kas selline enamus valis meile presidendi?

Foto: Johannes Valdma
Foto: Johannes Valdma

Miks nad minema ei kõndinud? Miks kõik nad olid seal paganama ruumis ning kuulasid inimest püssiga? See inimene sundis, kelle käes oli argument, ning sellises olukorras on argumendiks püss. Kuidas siis maailma muuta, kui kõikidel on erinevad vaated? Kuidas leida see kesktee, kus kõikidel on tehtud kompromisse ning tänu nendele kompromissidele on nad saanud midagi, mis ühtib nende vaatega.

Ja siis tuli minu huulile: “WOW!” Noormees ütles, et ta ei taha enam. Nad katkestasid etenduse just siis, kui ma seda ei oodanud. Nad lõpetasid teineteise maailmavaadete ning ühiskonnakorralduste peale urineerimise. NAD LÕPETASID! Ja nüüd tuleb teineteise mõistmine, natukeseks, ent siiski see tuleb. Meenutab sellist huvitavat hetke nagu naabrinaised lafkal nostalgitsemas.

See hetk haaras kaasa, kuulasid kõikide jutte lapsepõlvest: hirme,rõõme, nutte. Mul endal oli koguaeg vajadus midagi vahele öelda, avaldada enda lapsepõlve mälestusi, sest selleks me ju selles ruumis oleme, et valida välja see kõige õigem. Ei, tegelikult ma tahtsin öelda, kuid ei öelnud. Ja siis nad panevad oma klapptoolid kokku ning algab uuesti pihta. Jälle me näitame, kes on tugevam, kelle arvamus on parem, kellel on kõige õigem maailmavaade.

Foto: Johannes Valdma
Foto: Johannes Valdma

Mil tuli pööre. Lavale jäi noormees, keda ei võetud kuulda. Kes oli kõikide jaoks millegipärast naljanumber?!? Ainult sellepärast, et tal oli tõesti vaja minna tualetti (krooniline põiepõletik), ent mitte kedagi ei huvitanud. “Küsi ära juba, mida sa ootad,” ruumis viibijad naersid ta üle. Ent ometigi on inimene siin, kellel on ükskõik, mis maailmavaade, kes teeb ükskõik mida, et saada ühte väikest sõna kuulda, “mine”.  Tollel hetkel kui ta karjus ennast tühjaks, siis mulle meenus see, et meie vabariigis omastehooldajad saavad 26 eurot kuus. Selle eest ei saa midagi.  Ja kõik ju kuulevad neid ning nende karjeid meediale ja riigile, kuid keegi ei võta seda tõsiselt, sest on teisi ja veel “tähtsamaid” küsimusi, millele vastus leida. Kas valime ühe väikese riigi esindajat kuue vooruga? Kas teeme riiki hõlmavaid valikuid ühes väikeses toas, kus keegi ei näe valiku tegelikke põhjuseid?

Etendus andis mu mõtetes arutelu küsimusi. Ja põhiline küsimus, et kuidas saavutada mingisugune valik. Lähtudes siis lavastusest, kus oli 5 inimest laval ning nad rääkisid kõik mingist enamusest, kuid omavahel ei suutnud, seda “enamust” leidagi.

Ainukene küsimärk oli osades kohtades üks muusikaline vahepala, mis meenutas arvutimängu pinballi kaotushetke, mille vajadust ma ei näinud. Ta tuli kuidagi nii lambistel hetkedel, et ilma selleta oleks isegi parem olnud, lihtsalt mingid sekundid häiris (kui algas ja lõppes just see pinballi lugu). Peale selle oli kõik tip-top.

Foto: Johannes Valdma
Foto: Johannes Valdma