Oh, Woody! Oh, Allen! Oh, Woody Allen!

Maikuu alguses olin näinud Teater Kelmi valmis küpsetatud lavastust “Riverside Drive”. Miks ma nüüd kirjutan sellest? – Sellepärast, et nüüdseks on kätte jõudnud need õhtud, kus ei pea talvemantliga (sh kasukaga, suusajopega, mantli ning hunnik kampsunitega) kella 23 paiku linnas ringi külmetama, vaid saab hakkama ka ühe ülerõivaga ning julgemad inimesed täitsa ilma.  Linn, jalutuskäigud, pingid, vihm, päike, jõgi, järv, vein, armastus, arusaamatus – esimesed sõnad, mis meenusid selle ilma ja ka Woodyga. Samu asju nägin ka laval, kus oli kolm tegelast, pink, jõgi (mis voolab õiget pidi, aga kujutlusvõimega võib voolata teistpidi) ja tänavalaternad.

Eelmise lõigu viimane lause oli kindlasti üks romantiline lause, ent ometigi polnud sees üldse nii romantiline tunne. Miks?

Sest see oli lugu kahest sõbrast. EI, ma parandan ennast- lugu kahest mehest,- kes on täiesti erinevad. Kuid ühe hullus olla omas maailmas ning teise hullus meeldida ühiskonnale oli nad toonud pingile. Ma tahaks ristida selle istumiskoha ÕIGLUSE PINGIKS.

Olen varasemalt piraatlusega näinud kolme “Riverside Drive’i” lavastust ja nad kõik on iseenda nägu. Enamusel on üks latern, pink – kellel on sinna veel tassitud baarilett, kellel hoopis mingi kivimüüri laadne toode. Teater Kelmi stilistika oli nende kõrval MÜSTILINE.  See andis loo usutavusele (traagikale) palju juurde ning omakorda tekitas pinget. Mida nad teineteisest välja loevad? Pinge pani jälgima igat liigutust ja ütlust, kaasa elama igale tegelasele ning unustama nende antud abieluvanded.

Praegused SMS mõtted tegelaste suhtes:

  1. Kirjanik. Mul on reeglid, mul on põhimõtted. Võtan naise, kes rikub reegleid. Abiellume ja saame kaksikud. Lapsed tapsid mu naise lustituju ära. Otsin lahendust. Armuke. Lustin veits armukesega. Üritan maha jätta.
  2. Pean sidet Härra. Kõik on informatsioon. Mul on nii palju häireid, et tänu nendele olen ma mina. Olen julge. Olen rändajahing. Olen uudishimulik. Olen maailmaparandaja. Olen vihane. Olen tark. Olen reklaamimees.
  3. Väljapressija. Ma olen ilus, tark, veetlev, armas, nunnu. Ma kuulan tähelepanelikult ning olen iga mehe selja taga, kes mind vajab. Ma tean millega ma ennast seon ja kuidas see võib lõppeda. Ma jään igaljuhul ellu.

Lõpetada tahaksin ühe väga mageda vanasõnaga, mis seostub mulle lõpuga, kus kirjanikuhärra oli tagasi saanud oma elu, mille eest ta põgenes.

Ise selle supi kokku keetsid, nüüd pead selle ise ka ära sööma”

Aga kuidas süüa suppi, mille retsepti panid ise kirja, kuid sees olevad koostisosad ei ole retsepti järgi?

Lavastaja: Priit Pääsuke
Dramaturg: Karl Koppelmaa
Kunstnik: Karoliina Kull
Helilooja: Sten Sheripov
Valguskunstnik: Triin Suvi
Osades: Lauli Otsar, Jürgen Gansen, Bert Raudsep