Erinevalt Siretist ei hoia ma raamatuid aknalaual, vastupidi, mul on kodus väga palju raamaturiiuleid. Raamatud on minu jaoks midagi võrdlemisi personaalset. See, mida loed, oled lugenud ning pead olulisteks raamatuteks, defineerib minu jaoks inimesi üpris suurel määral. Oluliselt rohkem kui näiteks see, milliseid filme inimene vaatab. Film on mõnevõrra rohkem massikultuur, kui seda on raamat. Rumal oleks samas väita, et raamat ei ole massikultuur, ent kuidagi on raamat selle juures rohkem personaalsuse säilitanud ning meeldib mulle seetõttu pisut enam. Veel meeldib mulle väga erinevate teoste üle arutada. Ilmselt on see üks asi, millest ma gümnaasiumi puhul tõsiselt puudust tunnen.

Igatahes, tutvustan teile raamatuid, mis mulle meeldivad ning mis ma leian, et on mõningad head raamatud, mida ma lugenud olen. See nimekiri on võrdlemisi lühike, sest mul puudub vähimgi soov teid üle koormata. Ma olen ise nimelt üks nendest raamatuhulludest inimestest, kes peab enda loetud raamatute üle arvet. Kõik, mida ma lugenud, olen üles tähendanud enda Goodreadsis ning seal nendele valdavalt ka hindeid pannud ning isegi kolm arvustust kirjutanud (need võite pigem lugemata jätta 😀 ). Kindlasti on sealt osa raamatuid puudu, aga laias laastus on seal võimalik mu loetud teostele pilk peale visata.

Ma olen inimene, kes eelistab pigem romaane. Allegooria on ideede edastamiseks oluliselt huvitavam, kui kirjutada inimestele eneseabi stiilis välja, et “näe, tee ära samm a, samm b ja samm c ning siis elu muutub paremaks”. Samas on allegooriat keerulisem mõista. Keerulisem minu jaoks = huvitavam, ühesõnaga romaanid on minu go-zone, kõik muu pigem no-go-zone. Nii palju kui eneseabiraamatuid lugenud olen, siis olen seda teinud pigem katkendlikult, tahtes lihtsalt point teada saada, minu jaoks 10-näidet-ühe-mõtte-kohta-stiilis raamatud on liig. Kõige selle juures on üks erand ning sellest ma alustuseks räägikski.

Legendaarne Dale Carnegie ning “Kuidas võita sõpru ning mõjustada inimesi”

Eesti keeles ilmunud 1939, tõlgitud 30-sse erinevasse keelde ning paljude spetsialistide ja suurepäraste suhtlejate poolt tituleeritud raamatuks, mis mõjutas nende mõttemaailma enim. Tean inimesi, kellele pole see raamat meeldinud, sest toob välja asju, mis on täiesti ilmselged, ent ometi näen neid samu inimesi tegemas täpselt seal raamatus kirjeldatud vigu igapäevaselt. Toon paar näidet, mis mul endal sellest raamatust meelde jäänud on ning mida igapäevaselt kasutan:

  • Inimese nimi on inimese jaoks ülioluline, näe alati lisavaeva, et inimeste nimed pähe õppida ning ära jumala eest nendes mingeid vigu kunagi tee. Kirjuta alati teiste inimeste nimed suure algustähega (!!!, eriti tänapäeva nutiajastul), sellega annad teada, et omad nende suhtes respekti
  • Teiste inimestega suheldes, neid mõjutades, ei ole võimalik olla edukas, mõeldes vaid sellele, mida sina tahad. Oluline on mõelda sellele, mida tahab ka teine inimene ning talle seda pakkuda. See viib lõpuks selleni, et ta soovib ka sulle pakkuda seda, mida sina tahad (kas see viimane point tänapäeva ühiskonnas funktsioneerib, on diskuteeritav)
  • Ole päriselt huvitatud teistest inimestest. Uuri nende elu kohta rohkem, lase neil rääkida ning küsi lisaküsimusi. Seejuures JÄTA ASJAD MEELDE, kasuta selleks kasvõi märkmeid!

Loomulikult ununevad sellised lihtsad põhiprintsiibid kõigil meelest, selle pärast olengi seda raamatut kokku lugenud umbes viis korda. Iga kord peale lugemist olen tähele pannud märkimisväärset boosti kõigis oma suhetes ning mida rohkem seda raamatut lugeda ning neid põhimõtteid rakendada, seda lihtsamaks suhtlemine muutub. Täpselt selle sama unustamise tõttu julgen arvata, et jõuan seda vähemalt veel viis korda lugeda. Raamatus toodud näidete suhtes tasub aga pisut skeptiline olla, sest need on üle sajandi vanad ning tunduvad suures osas väljamõeldud 😀

E-raamat PDF-ina (inglise keeles)

Tõestuseks, et seda raamatut on minu peres väga pikka aega kasutatud on see, et see on lihtsalt nii kapsaks loetud, kuigi tegemist on ainult 1991. aasta väljaandega 😀

IMG_20170118_184533

Väga hea, nüüd sai selle ühe eneseabiraamatuga ühele poole. Edasi saan rääkida nendest, mis mulle lihtsalt meeldivad, mitte niivõrd ei ole kasulikud. Esimesed kaks on klassikud, kolmandad pigem modern classic.

George Orwell ja tema “1984”

Jälgimisühiskonna käsiraamat. Düstoopia definitsioon. Mõned inimesed võivad ekslikult arvata, et kuna teose pealkiri on 1984, siis on see kirjutatud ka 1984. aastal 😀 Tegelikult on see 1949. aastal kirjutatud raamat, millest järjest enam tundub täide minevat. Vaadates mõningaid maailmas toimuvaid arenguid, siis tundub, et maailma liidrid on raamatust üritanud üht-teist juba üle võtta ja rakendada.

Lugu iseenesest lihtne – tegemist on totalitaarse jälgimisühiskonnaga, kus inimese iga liigutust ja tegu jälgitakse kõikjal paiknevate kaameratega. Samuti kirjutatakse igapäevaselt inimestele ette, mis on tõde ning tegeletakse ajaloo ning uudiste kustutamise ja muutmisega. Selles kohutavas maailmas suudavad aga omavahel armuda Winston ning Julia, kes alustavad oma enda väikest revolutsiooni suure tugeva süsteemi vastu. Rohkem ma sisu avada ei taha, sest vastasel juhul võib see mõnele huvilisele raamatu igavaks muuta. Igatahes on tegemist ühe väga huvitava ning läbi ajaloo aktuaalse teemaga. Kui sarnane teema huvitab, aga oled “1984”-ga juba tutvunud, siis soovitan veel Aldous Huxley teost “Hea uus ilm”.

Philip K. Dick ja “Ubik”

Philip K. Dick on klassikaline ulmekirjanik, kes on näiteks kirjutanud ka teose “Kas Androidid unistavad elektrilammastest?”, mis oli filmi “Blade Runner” käsikirjaks. Lisaks sellele on tema kirjutatud ka “Minority Report”, mille ekraniseeringu peaosas oli Tom Cruise. Väga kummaline kirjanik, kuid ta peas on omal ajal tekkinud väga huvitavad seosed ning uudsed ideed, isegi kui vaatad neid ideid mitu aastakümmet hiljem.

Ubik on üks väga segane raamat, mis räägib ühe väga segase loo. Tegevus toimub 1991. aasta maailmas, kus võimalik on hoida inimesi pool-elus ning paljudel inimestel on üleloomulikud võimed. Nende võimetega inimeste tõttu kasutatakse ka inimesi, kes on võimelised neid võimeid blokeerima (võimetega inimestel on telepaatilised võimed jms). Seiklused toimuvad valdavalt pool-elus ning tiirlevad sealse ülivajaliku mateeria (aerosooli ja geeli kujul) ümber, mida nimetatakse Ubikuks. Saate isegi aru, et see selgitus siin juba on üpris segane. Võin garanteerida, et raamat on vähemalt sama segane, kui mitte rohkem, kuid väga hea pointiga.

Dan Browni Robert Langdoni sarja raamatud – “Da Vinci kood”, “Digitaalne kindlus”, “Inferno” jne

Dan Brown on tänapäeva kirjanikest ilmselt üks tuntuimaid ja enimmüüdumaid. Ma arvan, et kõik, keda raamatud huvitavad, on seda nime kuulnud ning ilmselt ka ühe ta raamatutest läbi lugenud. Eriti tihti on inimesed läbi lugenud “Da Vinci koodi”. Paljud ta raamatud on ka ekraniseeritud, kuid ma ütlen täiesti kindla veendumusega, et filmid pole pooltki nii head, kui on Browni raamatud. Näiteks “Inferno” puhul oli filmist kõik Browni poolt loodud “hall ala” ning mõtlemiskohad välja võetud ning asendatud polariseeritud maailmaga, kus olid head ja halvad.

Browni puhul jääb just silma erudeeritus ning see, kui palju taustatööd üks kirjanik teeb, selleks, et teos sellise kvaliteediga kirjutada. Vandenõuteooriad, semiootika ning Browni võimekus luua ootamatuid olukordi, teevad kõik ta raamatud selliseks, et mina pole suutnud ühtegi neist enne riiulisse tagasi panna, kui need läbi loetud on. Nii palju, kui mina neid lugenud olen, pole ma ka veel ühegi puhul pidanud pettuma. Ainsad raamatud, mida julgen surmkindlalt igaühele soovitada.

IMG_20170119_134713

Tegelikult võiksin ma niimoodi raamatuid loetlema jäädagi, kuid praeguseks arvan, et aitab. Kui kedagi peaks huvitama raamatud samal määral, või on soovi raamatutest rääkida, siis võite julgelt minuga Facebookis või e-maili teel ühendust võtta. Ma ei ole kuri 🙂