On aasta 2013. Olen gümnaasiumi lõpuklassis. Minu kooli aulas toimub loeng, teemadeks väitlemine ja argument. Millegipärast on lisaks kooliõpilastele loengut kuulama tulnud ka tudengid Tallinna Ülikoolist. Pärast loengu lõppu küsitakse, kas keegi soovib lektorile küsimusi esitada. Kooliõpilaste seast ei kerki mitte ühtegi kätt. Kaks tudengit aga esitavad kahepeale kokku ligi kümme küsimust.

Sarnane olukord kordub paar aastat hiljem kui olen jõudnud ülikooli esimesele kursusele. Meil, esmakursuslastel, on loeng koos teise kursuse tudengitega. Loengu vältel istume meie vaikselt omaette ning üritame mitte liigset tähelepanu tõmmata, teise kursuse õpilased aga küsivad küsimusi, teevad valjuhäälseid tähelepanekuid ning isegi vaidlevad õppejõuga. Mõtlen, milline jultumus, ja istun vaikselt loengus edasi.

Oleme jõudnud tänasesse päeva. Olen ülikoolis bakalaureuse viimasel kursusel ning satun vabaainete käigus tegema koostööd esmakursuslastega. On näha, et üldiselt on jäädud sarnase mõttemalli juurde, nagu oli mul endal gümnaasiumis ja esimese kursuse alguses – mängi reeglite järgi, ära küsi liigseid küsimusi, ära kahtle õpetaja (õppejõu) autoriteedis ning jumala eest ära temaga vaidle. Õpetaja teab, mis on sulle parim. Ilmselt on need esmakursuslased paari aasta pärast muutunud teiste tudengitega sarnasemaks ning osalevad loengus aktiivsemalt ja teistmoodi.

Kaks vastandsüsteemi

Eesti üldhariduskoolisüsteem on tegelikult võrdlemisi autoritaarne. Seda iseloomustavad ka koolireeglid – ole vait, tõuse püsti, kui õpetaja klassi tuleb, vahetundi alustab õpetaja, mitte kell, õpetaja öeldu ei kuulu arutlemisele. Rääkimata sellest, et õpilased esitaksid tagasisidet õpetajate kohta, pakuksid välja, mida tundides teha või väljendaks oma loovust mingil muul viisil. Õppimine toimub enamasti 100% riikliku õppekava järgi. Õpilane, kes kaksteist aastat sellise süsteemi järgi elab, muutub tahes-tahtmata teatud määral ka muidu elus sellist süsteemi järgivaks. Everything goes by the book.

Ülikoolis, vähemalt meie erialal ja meie ülikoolis, on aga kõik täpselt vastupidi: räägi, küsi küsimusi, võta grupitöös initsiatiiv, planeeri oma aega ja ülesandeid ise, suhtu õppejõu poolt öeldusse kriitiliselt ning analüüsi seda. Õppejõududele tundub aga kummaline, et tudengid alguses diskussiooniga vedu ei võta ning vestluse alustamine alati vaevaliselt läheb. Loomulikult on ka muidugi õppejõude, kes on täpselt sama autoritaarsed kui gümnaasiumis või põhikoolis, kuid see on pigem harv juhus.

Üldhariduskoolisüsteem kinnistab kartust eksida. Ülikoolis aga on hüpoteeside esitamine, nende õige või valena tõestamine lihtsalt tee õige vastuseni. Juba hüpoteesi esitamine on väärtus omaette. Samamoodi on ka elus – keegi ei ütle ette, mis on õige. Oluline on juba see, et suudad leida valikud. Pärast on võimalik nende hulgast leida enda jaoks õige. See omakorda eeldab tihti teiste variantide valena tõestamist.

2009. aastal peeti Eestis mõttetalgud “Minu Eesti”, mille jooksul kogunesid tuhanded inimesed, et arutada üldelulisi probleeme. Neile esitatud küsimused haridusvaldkonnas olid järgnevad:

1. Kuidas parandada ja muuta Eesti haridussüsteemi?
2. Kuidas muuta Eesti haridussüsteem jätkusuutlikumaks?
3. Kuidas muuta gümnaasiume nii, et õpilane saaks isiksusena areneda?

Lisaks hulgalistele muudele lahendustele, toodi lahendustes muuhulgas välja ka midagi, mis minu poolt arutatavaga seondub:

“Tuleb õpetada noori ise mõtlema- luua võimalused katsetamiseks, uurimiseks, järeldusteni jõudmiseks. Lapsed peavad looma oma teadmised kogemuste kaudu, neid ei saa lihtsalt niisama anda. Valmis teadmised salvestuvad küll kiiresti lapse mällu, kuid neid on hiljem, seoste loomiseks, raske mälust üles leida. Seoste loomise oskus on uue ja edasiviiva üheks kindlamaks mooduseks. Loominguline mõtlemine jõuab lapseni siis, kui pole ette antud lahendusi ning eeldab kriitilist mõtlemist, olemasolevate teadmiste kasutamist, uut moodi mõtlemise avastamist. Õppimine peab olema lõbus, fantaasiarikas mõtisklus ja juurdlemine, seoste leidmine ja uute võimaluste avastamine. Laps peab omandama oskuse leida asjadele omaenese seletus (Tynan 2004; Zoller 2008).”

Õppimine ei ole vaid see, et õpetaja ütleb fakti ja õpilased tuubivad selle tuimalt pähe. Õppimine on süsteemide ja seoste loomine. Seda on võimalik aga teha ainult arutamise teel.

Kas kool peaks üldse olema demokraatlik institutsioon?

2014. aastal läbi viidud koolimeeldivuse uuringu põhjal, mis viidi läbi 7.-9. klasside õpilaste seas tuleb samamoodi välja tendents, et suhtlemine õpetajate ja õpilaste vahel koolis on puudulik. Välja tulnud tulemuste hulgas on muuseas see, et 45% õpilastel puudub õpetaja, kellega oma murest rääkida ja 66% õpilastest leiab, et õpetajal ei ole aega tema küsimustele vastata. Just viimane viitab selgelt puudulikule suhtlemisele, kuna õpilast peetakse justkui alamaks, kelle jaoks pole vaja aega leida.

Võib alati ka väita, et kool ega ka ülikool ei peakski olema demokraatlik institutsioon, kus õpilane ja õpetaja peaksid olema võrdsed (või vähemalt võrdsemad) ja omavahel suhtlema ja arutama, et jõuda lõpptulemini. Sellisel juhul aga ei saa eeldada ka, et me kasvatame oma koolisüsteemiga demokraatlikke ja iseseisvaid kodanikke, kellel on julgus asjades kaasa rääkida nii professionaalselt kui ka ühiskondlikul tasandil. 12 aasta pikkusel eluetapil on pikas perspektiivis märgatav mõju ja koolis õpitud käitumine kandub suuresti üle ka isiklikku ellu.

Autoritaarne süsteem tekitab lihtsalt karja orjasid, kes on head käsutäitjad, kuid ei midagi muud. Ei ühiskond, tööandjad, ega kaaskodanikud ei võida sellest suures plaanis mitte midagi, sest neil kõigil valdkondadel puuduksid vedurid. Ülikooliharidus peab kolme aastaga taaslooma õpilase võimekuse arutleda, probleeme lahendada, suuremahulisi grupiprojekte koordineerida, ent sellele eelnenud 12 aasta jooksul toimub ainult kulbiga tarkuse jagamine.

Kuidas saaks paremini?

Tundub, et õpetajate arusaam õpilastest on alati üleolev. Seda on eriti tunda põhikoolis ja gümnaasiumis, ülikoolis vähem, kuid seda võib ülikooliski ette tulla. Alustama peaks sellest, et pööraks pea peale sellise üldise tendentsi, mille kohaselt inimesed arvavad alati, et teised inimesed on lollid. Isegi täiskasvanud alahindavad teineteist tihti, rääkimata siis sellest, kuidas õpetaja võib hinnata näiteks üht seitsmenda või kaheksanda klassi õpilast.

Loomulikult on inimeste ja õpilaste tase erinev ning seetõttu võib tunduda, et kõige lihtsamalt tasemelt alustamine on kõige loogilisem. See toob meid aga juba järgmise probleemi juurde ja see on teadmiste ja oskustepõhiste rühmade loomine, et õpilased saaksid võimalikult palju areneda. Selline asi on praegu olemas näiteks kehalises kasvatuses, kus keegi ei pane omavahel võistlema klassi kõige aeglasemat ja kõige kiiremat last, sest see oleks neile mõlemale mõttetu.

Tegelikult võivad noored olla targemad kui oodatakse ning seda sõltumata vanusest. Arengu võti võib tihti peituda just selles, kuidas neisse suhtutakse. Võib-olla tulekski kasuks, kui õpetajad ja õpilased kohtuksid rohkem vähemformaalsetes olukordades, kus ei pressiks end peale ei vanemad, õppekava, piirav tunniaeg või muud miljon faktorit. Räägiks omavahel lihtsalt nagu inimesed tavaelus ikka räägivad. Nagu inimesed ülikoolis ja tööl omavahel rääkima peavad, vabalt ja mitteametlikult. Teeme koolid rohkem ülikoolide sarnaseks!

 

Kasutatud allikad:

https://arvamus.postimees.ee/3425263/eneli-pold-kas-lapsele-koolis-meeldib-soltub-opetajast

https://www.tlu.ee/opmat/ka/opiobjekt/ME_Haridusest/jtkusuutlik_haridusssteem.html